Õpilaste hääl ja vastutustundlik tegutsemine – kuidas toetada õppija agentsust?
Kuidas kujundada õppetööd nii, et õpilased oleksid aktiivsed osalejad oma õppimises ning õpiksid vastutustundlikult tegutsema? Sellele küsimusele otsiti vastuseid Tallinna Ülikooli seminaride sarja „Teaduse rakendamine klassiruumis“ kohtumisel, kus keskenduti õppija agentsuse ehk tegevusvõimekuse toetamisele algkoolis.
Seminaride sari ühendab teaduse ja praktika
Tallinna Ülikoolis toimuv seminaride sari „Teaduse rakendamine klassiruumis“ toob kokku algõpetuse valdkonna teadlased ja klassiõpetajad üle Eesti, et arutada, kuidas teadustulemusi igapäevases õpetajatöös rakendada. Seminarid toetavad klassiõpetajate professionaalset arengut ning loovad ühise ja sõbraliku õpikeskkonna, kus teadus ja praktika põimuvad.
Tegevõpetajad saavad värske teadusliku teadmise kaudu tuge nii oma tööks klassiruumis kui ka karjääri edasiseks kujundamiseks. Seminaride sari kestab sügisest kevadeni ning selle käigus kujuneb osalejatest kokkuhoidev õpikogukond. Kohtumistel süvenetakse algõpetuse värskeimatesse teadustulemustesse ning arutatakse nende rakendusvõimalusi igapäevases koolielus. Õpikogukonna tegevused on vormitud ka täiendõppe õppekavaks (3 EAP), et toetada klassiõpetajaid liikumisel õpetaja karjäärimudeli järgmistele astmetele.
Fookuses õppija agentsus
Viimane seminari kohtumine keskendus teemale "Õppija agentsus ehk tegevusvõimekus õppimises". Arutelude keskmes oli küsimus, kuidas toetada õppija tegevusvõimekust ehk agentsust I–II kooliastme õppeprotsessis.
Kooli üks oluline eesmärk on aidata õpilastel kasvada isiksusteks, kes suudavad end teostada erinevates rollides – perekonnas, tööl ja ühiskonnas. Selle eelduseks on õpilase võimekus rakendada oma teadmisi ja oskusi vastutustundlikult erinevates olukordades. Teaduskirjanduses nimetatakse seda agentsuseks – õppija võimeks ja valmisolekuks oma elu kujundada ning ühiskonda panustada.
Miks on agentsus tänapäeva hariduses oluline?
Seminaril esinenud Kaidi Nurmik rõhutas, et agentsuse ehk tegevusvõimekuse ideestik ei ole oma olemuselt uus.
„Inimese suutlikkus ja võimalused tegutseda ning oma tegevuse kaudu mõjutada nii oma elu kulgu kui ka laiemat ühiskondlikku arengut on olnud avalikus ja teaduslikus arutelus juba pikka aega. Küll aga on oluliselt muutunud keskkond, milles täna ja tulevikus tegutseme: ühiskond on üha komplekssem ja raskemini ennustatav ning nn nurjatud probleemid eeldavad valdkondadeülest mõtlemist ja koostööd,“ selgitas Nurmik.
Sellises kontekstis nähakse üldpädevuste ja õppija tegevusvõimekuse teadlikku toetamist ühe vastusena kasvavale keerukusele. Eesmärk on kujundada õppijates suutlikkust teadlikult ja eesmärgipäraselt tegutseda, otsustada ning võtta vastutust nii oma õppimise kui ka laiemate ühiskondlike protsesside eest.
Kuidas toetada õppija tegevusvõimekust koolis?
Seminaril arutati, kuidas toetada õppija agentsuse kujunemist juba I–II kooliastmes. „Keskendusime sellele, kuidas õppija tegevusvõimekust eakohaselt toetada, käsitledes õppimist ja õpetamist terviklikult ning analüüsides, kuidas erinevad osapooled, suhted, struktuurid ja õppeprotsess tegevusvõimekuse kujunemist õpisituatsioonis mõjutavad,“ kirjeldas Nurmik seminari fookust.
Aruteludes rõhutati, et õppija agentsus kujuneb igapäevases õppeprotsessis – läbi võimaluste otsustada, kaasa rääkida, katsetada ja vastutada. Õpetaja roll on luua õpikeskkond, kus õppijate hääl on kuuldav ning kus õpilased saavad kogeda, et nende mõtetel ja tegudel on tähendus ja mõju.
Sellised kohtumised pakuvad väärtuslikku võimalust siduda teadust ja praktikat ning mõtestada ühiselt, kuidas toetada õppijate aktiivset osalemist, vastutustunnet ja tegutsemisvõimet juba algklassidest alates.