Loodusblogi

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi spordipsühholoogia doktorant Kristel Kiens: "Üks praktiline samm korraga!"

Augustis 2022. aastal kaitses Kristel Kiens Tallinna Ülikooli (TLÜ) loodus- ja terviseteaduste instituudist (LTI) doktoritööd "Applying sport psychology in Estonia: holistic ecological perspective in understanding dual career development and applying acceptance-based approaches when working with student-athletes" („Spordipsühholoogia rakendamine Eestis: Terviklik ökoloogiline lähenemine kahese karjääri arendamise mõistmisele ning aktsepteerimisel põhinevate lähenemiste rakendamine õppursportlastega koostöös“). Loe rohkem intervjuust allpool: (Foto: Meryl Kärner, fotol Kristel Kiens)

Foto: Meryl Kärner, fotol Kristel Kiens

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Uurimisteemani viis mu enda töö praktikuna. Nimelt, tegelesin selle sama teemaga juba spordipsühholoogia praktiku rollis aastaid, mille raames tegin enda väliskolleegidega koostööd ja olin selle protsessi ajal väikest viisi teadlane pidevalt. Siis aga tuli mõte enda tööd kahese karjääri arengukeskkonnas veel süsteemsemalt analüüsi alla võtta, et saaks seda paremini teha ja ka teistega kasulike teadmisi jagada.

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma?
Hea küsimus...ma arvan üks praktiline samm korraga. Kui lähtuda, et maailma muutmine algabki ju sellest ringist, kellega igapäevaselt kokku puutume, siis on esimesed sammud juba astutud. Sealt edasi olen saanud ka rakendada, jagada teadmisi teiste organisatsioonidega koostöös. Ja nii ta läheb.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Tegelikult päris ausalt öeldes- hea õhkkond, hea söök (vahel ka hea klaas veini) ja muidugi, mis olulisim, enda head inimesed nii professionaalses kui isiklikus elus. Kindlasti oli olulisel kohal ka enda muu elu mitte ära unustamine, sest seal sai ka energiat tööga jätkamiseks. 

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Neid oli palju, nii õpetlikke kui lõbusaid. Üks lõbusamaid oli ehk see, kui mu juhendaja edastas mulle esimese artikli vastuvõtmise kohta meili, millega samal ajal ma „maadlesin“ juba järgmise artikliga. Seal oli lihtsalt „yeaaaaaaaahhhhhhh!“ ja kaks šampuse klaasi kokku löömas. See oli imeline ajastus, kus sain korraks tagasisidet, et oleme õigel teel ja tunda rõõmu tehtud töö osas. Ja muidugi ka natuke ikka tähistada pärast.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Väga lai küsimus, aga kui mitte pikka juttu teha, siis...teadlikkus, uudishimu ja ühendumine nii enda, maailma kui teiste inimeste suhtes.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Mul oli neid kaks ja hindan nende juures kõige pealt seda, et nad „jah“ ütlesid sellele teekonnale. Järgmisena seda, et nad tegid selle mulle huvitavaks, kus oli nii lõbusaid, innustavaid, kergelt  frustreerivaid, ja mitte kunagi igavaid hetki. Ja lõpetuseks, kõige enam hindan seda, et nad olid mõlemad ka siirad, vahetud inimesed, kellega sai niisama mõnusalt ka juttu ajada ja lõpus meeldejäävalt ka koos tähistada.