Sulev Keedus

kultuuriharidus, taidlusteatri režissöör, 1979

Lapsepõlv ja koolitee

Sündinud ja lapsepõlve veetnud olen Nõmmel, kus elu kulges kõigil aastaaegadel peamiselt õues naabrilastega mängides. Talvel suusatasime palju ja praegu neile trikkidele tagasi mõeldes ei suuda uskuda, et järskudelt Mustamäe nõlvadelt alla kihutasime. Tihti käisime Nõmme raamatukogus, mis asus väikese eramaja alumisel korrusel ja siiani on meeles raamatukogu eriline lõhn. Kogukond oli väga sõbralik. Kui külalised käisid, sai ikka vanemate inimeste põnevaid jutte kuulatud. Mu isa oli mitmekülgne mees ja tegi ka amatöörfilme, mis on siiani alles. Paljud lapsepõlvemälestused ongi seotud nende 8 millimeetriste filmidega, mida isa ise ka monteeris ja helindas. Lisaks oli tal fotohuvi ja Mustamäe korteri vannituba nägi ajuti välja kui fotolabor.

Nõmmel läksin oma kodutänaval asunud algkooli ja veel ka lastemuusikakooli. Alates põhikoolist õppisin Tallinna 37. Keskkoolis, kuhu tekkis filmikallakuga klass, mida juhtis Aime Piirsalu. Tema eestvedamisel käisime kinos filme vaatamas ja pärast jagasime muljeid.

Ülikooliaeg

Kuigi õpetajad soovitasid minna koorijuhtimist või matemaatikat õppima, tahtsin ise filmioperaatoriks. Sobiv võimalus selleks leidus Moskvas, kuhu oli vaja saata näidistöö. Sinna ma kohe ei pääsenud ning kuulasin Olav Neulandi soovitust õppida pedas kultuurhardust ja siis jätkata filmikoolis.

Kultuurhariduse maine oli väga kõrge, täiesti võrreldav lavaka omaga. Sisse saada oli keeruline, ligikaudu 15 inimest kohale. Olin punase joone peal viimane. Eksamikomisjoni ees lugesin Kaplinski luuletust „Üks kuningas oli kord maata“, mis oli minu jaoks ühtlasi esmakordne ülesastumine suurema publiku ees. Anti ka ülesanne teha etüüd teemal „Igal oinal oma mihklipäev“.

Kursusekaaslased olid inspireerivad. Meie näitlejate, näitejuhtide, teatrilavastajate ja isetegevuslaste seltskonnas oli 12 inimest, poisse ja tüdrukuid pooleks. Kursuse juhendaja oli Moskvas ooperilavastajaks õppinud Ants Korv – väärikas, selgete mõtetega džentelmen, kes õpetas meile dramaturgiat. Koolipäevad olid pikad, aga erialatunnid põnevad. Palju veetsime aega laval, kõik me pidime lavastama ja üksteise tükkides mängima.

Ainetest olid veel teatri-, kostüümi-, kirjandusajalugu, lavakõne, keeled, liikumistunnid, psühholoogia ja poliitilised ained. Suurem osa õppetööst toimus Laia tänava majas, peahoones käisime eelkõige võrk- ja korvpalli mängimas.

Aasta jagu kestnud kunstiajaloo loengud olid väga huvitavad, kuigi õppejõud Inge Teder ütles kohe esimesel päeval, et me ei tohi kellelegi mainida, et oleme kunstiajalugu õppinud, sest nii lühikese ajaga pole see lihtsalt võimalik.

Meenub lavakõnet andnud Aksel Küngas ja ka raadiomees Ivar Trikkel, keda huvitas lendamine, mis paelus mindki. Nimelt olin purilendu õppinud, ent oma liigse ehk 192 sentimeetrise pikkusega ma lennukooli paraku ei sobinud.

Ühe kuuajase suvepraktika tegin Aruküla kultuurimajas, veendudes, et see amet pole mulle.

Kursus hoidis väga kokku, suhtleme omavahel siiani ja kohtume iga viie aasta järel. Suurem osa oli tulnud erinevatest Eesti kohtadest, aga toimetasime kõik koos Pärnu maantee ühiselamus. Mina elasin toona kodus, olin kursusel esimene, kes ülikooli ajal abiellus ja lapse sai. Pärast lõpetamist sõjaväkke minnes sündis teine laps ja tänu sellele pääsesin minekust Afganistani dessantväkke.

Juba ülikooliajal käisin poole kohaga tööl Eesti Televisioonis, olin uudisteoperaatori assistent. Laadisin kaamerat, vahetasin kassetti, hoidsin juhtmeid ja kaableid. Uudiseid salvestati siis filmilindile ja saadete tegemiseks sõideti väga palju Eestis ringi.

Läksin lihtsalt ukse taha ja ütlesin, et mul on selline soov. Sama oli Tallinnfilmis, kus Raimund Felt oli esialgu küll imestunud, ent lubas noorele poisile ikka midagi leida. Olingi siis rekvisiitori assistendi assistent. Elus on läinud nõnda, et kui olen uksele koputanud, pole mind kusagilt välja visatud. Leib oli vaja lauale tuua ja nii töötasin paaril päeval nädalas veel ka Arnold Seppo kliinikus, kus pildistasin operatsioone ja aparaate.

Lõpetamine ja tagasivaade

Lõputööks oli Tennesse Williamsi lühinäidend ja ka ma ise mängisin mõnes teiste diplomitöös kaasa. Õigupoolest püüdsin võimalikult vähe laval olla, sest olin paras koomik ja ajasin kõiki naerma. Mul soovitati isegi estraadistuudiosse proovida. Lõpetamise järel läksin Eesti Telefilmi ja hakkasin filme tegema.

Teadmised teadmisteks – kõige enam hindan inimesi, kes olid põnevad, avatud, siirad, kohati lapsemeelsedki. Sain terveks eluks kaasa erilise sõpruskonna.

Tallinna Ülikooli BFMi tudengeid juhendades tõdesin rõõmuga, et režissööriks ja operaatoriks õppivad noored on tulvil kirge ja tahet õppida. Nagu öeldakse – kui pead filme tegema, siis niikuinii teed.

Ülikool võiks edasi olla nii tõsiteaduse arendaja kui ka inimeste ühendaja. Kiituseks saan öelda, et kõik toimib. Hea näide on mu enda tütar, kes suurepäraste tingimustega professorikohalt Inglismaal Eestisse tagasi tuli – selleks, et töötada Tallinna Ülikoolis.