Klassiõpetajate teadusseminarid tõid kokku paindliku mõtlemisega professionaalid
8. juunil jõudis lõpule haridusteaduste instituudi teadusseminaride sari klassiõpetajatele „Teaduse rakendamine klassiruumis“, mis tõi kogu õppeaasta jooksul kokku algõpetuse valdkonna teadlased, õppejõud ja arengule pühendunud klassiõpetajad.
Novembrist juunini kestnud kohtumiste eesmärk oli luua inspireeriv õpikogukond, kus teaduspõhine teadmine ja õpetajate igapäevane praktika kohtuvad ning toetavad üksteist. Seminaride keskmes oli küsimus, kuidas tuua teadus klassiruumi nii, et see toetaks õpetajate professionaalset arengut ning aitaks seeläbi õpilastel paremini õppida.
Tallinna Ülikooli algõpetuse professor ja seminaride sarja juht Inge Timoštšuk märgib, et seminaridest saadud oskused on tuleviku väljakutsetega toimetuleku eelduseks. “Meie seminarides osalenud klassiõpetajad on paindliku mõtlemisega professionaalid, kellest loodame edaspidi kaasa löömist nii praktikate juhendamisel kui teiste kutsealaste tegevuste arendamisel.”
Professor usub, et seminarides osalenud saavad oma uusi teadmisi koolis rakendada ja ka kolleegidega jagada. “Oleme rõõmsad, et klassiõpetajad oskavad uusi teadmisi väärtustada ning neid oma igapäeva tööga siduda.”
Uurimusliku õppe võimalustest teaduskirjaoskuseni
Seminaridesarja jooksul käsitleti mitmeid klassiõpetaja töö jaoks olulisi teemasid. Arutleti uurimusliku õppe võimaluste üle loodusõpetuses, otsiti lahendusi mitmekultuurilise klassiruumi väljakutsetele, analüüsiti õppekäikude väärtust ja koostööd muuseumidega ning keskenduti õpilaste motivatsiooni toetamisele. Lisaks uuriti õppija agentsuse ehk toimevõimekuse toetamist õppimises, loovuse ja üldpädevuste lõimimist kunstiõpetuses ning teaduskirjaoskuse rolli õpetaja professionaalses arengus.
Sarja eriliseks väärtuseks kujunes võimalus seminaridel omandatud teadmisi kohe “päris elus” järele proovida. Osalejad katsetasid uusi lähenemisi igapäevases õppetöös, analüüsisid oma kogemusi ning jagasid neid kolleegidega. Nii vaheseminaril kui ka lõpuseminaril kõlas rohkelt praktilisi näiteid sellest, kuidas teaduspõhised ideed aitavad muuta õpetamist teadlikumaks, eesmärgipärasemaks ja õppijakesksemaks.
“Suur rõõm oli näha, kui aktiivselt osalejad kaasa mõtlesid, oma kogemusi jagasid ja seminaride vahel iseseisvaid töid tegid,” märgib Haridusteaduste instituudi nooremteadur ja programmi korraldaja ning õppejõud Kaidi Nurmik.” Just see vahepealne katsetamine aitas seminaril kuuldu päriselt klassiruumi ja õpilasteni viia.”
“Osalejate sõnul pakkus seminarides osalemine vaatamata pikaajalisele töökogemusele uusi vaatenurki ja võimalust oma tööd mõtestada ning paljud leidsid, et tore on vahepeal ka ise õpilase rollis olla,“ ütleb Nurmik. “See oli eriti rõõmustav.”
Uued teadmised, praktilised tööriistad
Kokku toimus seitse seminari, kokkuvõttev vaheseminar ning pidulik lõpuseminar. Avaseminaris avas algõpetuse professor Inge Timoštšuk uurimusliku õppe põhimõtteid ning arutles koos osalejatega, kuidas muuta loodusõpetus faktide meeldejätmisest õppeprotsessiks täis avastamist ja küsimuste esitamist. Fookuses olid meetodid, mis aitavad arendada õpilaste kriitilist mõtlemist, probleemide lahendamise oskust ja teadushuvi.
Mitmekultuurilise klassiruumi teemat käsitles Maiki Vanahans, kes keskendus õpetajate võimalustele toetada eri kultuurilise ja keelelise taustaga õppijaid. Seminaris arutleti kultuuritundlikkuse, kaasava õpikeskkonna loomise ning õpetajate peamiste väljakutsete üle olukordades, kus klassis kohtuvad erinevad keeled, väärtusruumid ja kogemused.
Helene Uppini juhendamisel vaadeldi õppekäike kui olulist osa õppimisest. Seminaris analüüsiti, kuidas teha koostööd muuseumide ja teiste kooliväliste partneritega nii, et õppekäik toetaks õppekava eesmärke ning pakuks õpilastele sisukat õpikogemust. Samuti jagati kogemusi ja otsiti lahendusi praktilistele takistustele, millega õpetajad õppekäikude korraldamisel kokku puutuvad.
Õpimotivatsiooni teemalises seminaris tutvustas Anne-Mai Näkk teaduspõhiseid lähenemisi, mis aitavad ühendada õpilaste autonoomiat ja õpetaja selget juhendamist. Arutleti, kuidas pakkuda õppijatele piisavalt valikuvabadust, säilitades samal ajal tunnis struktuur ja eesmärgipärasus. Osalejad mõtestasid oma õpetamispraktikaid ning otsisid viise, kuidas suurendada õpilaste sisemist motivatsiooni.
Kaidi Nurmiku seminar keskendus õppija tegevusvõimekusele (agentsusele) ehk sellele, kuidas õpilane saab võtta vastutust, õppimises mõtestatult tegutseda ja seda ise suunata. Üheskoos vaadati, milline õppeprotsess tegevusvõimekust toetab. Lähemalt peatuti selle omavahel seotud osadel – autentne sisu, tähenduslikud õpitegevused, mitmekesised ressursid ja teadmiste rakendamine – ning uuriti, kuidas õpetaja saab nendega oma igapäevatöös arvestada.
Loovuse ning üldpädevuste seoseid kunstiõpetuses avas Helen Arov. Seminaris arutleti, kuidas kujundada õppimist nii, et ülesanded toetaksid samaaegselt loovat eneseväljendust, koostööoskust, probleemilahendust ja teisi õppekavas olulisi üldpädevusi. Näidete kaudu analüüsiti, kuidas muuta kunstiõpetus veelgi eesmärgipärasemaks ja õppija arengut toetavamaks.
Seminaridesarja lõpetas Maile Käsperi juhitud kohtumine teaduskirjaoskuse teemal. Üha enam oodatakse õpetajalt võimet leida, hinnata ja rakendada teaduspõhist infot. Seminaris uuriti, kuidas teaduskirjaoskus toetab õpetaja professionaalset enesekindlust ning aitab teha teadlikumaid otsuseid nii klassiruumis kui ka laiemalt haridusvaldkonnas.
Koos õppimine lõi aluse tugevale kogukonnale
Olulise osa sarjast moodustasid vahe- ja lõpuseminar, kus osalejad jagasid oma kogemusi õpitu rakendamisest. Aruteludest jäid kõlama nii õnnestumised kui ka väljakutsed. Just nende kohtumiste käigus kujunes tugev õpikogukond, kus kolleegid õppisid üksteiselt ning said tuge oma professionaalsete eesmärkide saavutamisel.
Ühised arutelud õnnestumiste ja kitsaskohtade üle, teaduspõhiste lahenduste otsimine ja kogemuste jagamine eri Eesti piirkondade koolide vaates andis kohtumistele erilise väärtuse ja laia vaatenurga. Osalejad tõid esile, et lisaks uutele teadmistele andis sari võimaluse kohtuda sarnaste huvidega kolleegidega ning laiendada oma professionaalset võrgustikku.
Seminaridesari näitas ilmekalt, kui oluline on õpetaja professionaalses arengus teaduspõhine lähenemine. Tagasiside põhjal hindasid osalejad kõrgelt võimalust kohtuda regulaarselt nii teadlaste kui ka teiste kogenud õpetajatega.
Tallinna Avatud Kooli õpetaja Anneli Hallap soovitaks teadusseminaride sarja kindlasti ka teistele õpetajatele. “Klassiõpetajate ja õppejõudude kogemuste kuulamine ja jagamine andis mulle väga palju ning aitas luua teemast selgema ja terviklikuma pildi.”
Seminaridesari pakkus uusi teadmisi, praktilisi tööriistu ning julgust katsetada oma töös uusi lähenemisi. Samal ajal aitas see tugevdada arusaama, et õpetaja professionaalne areng ei tähenda üksnes uute meetodite õppimist, vaid ka oma tegevuse teadlikku analüüsimist ja mõtestamist. Selline
koostöö aitas osalejatel mõtestada oma tööd laiemalt ning näha uusi arengusuundi nii õpetamise kui ka karjääri planeerimise vaates.
Kõik programmi edukalt läbinud õpetajad said Tallinna Ülikooli täiendõppe tunnistuse (3 EAP), mida saab kasutada professionaalse arengu tõendamisel ja karjäärimudelis edenemisel.
Aitäh osalejatele ja kohtumiseni järgmisel aastal!
Täname kõiki õpetajaid, kes panustasid sarja õnnestumisse oma teadmiste, kogemuste ja aktiivse osalusega. Just osalejate avatus, uudishimu ja valmisolek uusi ideid katsetada lõid keskkonna, kus õppimine oli sisukas ning inspireeriv.
Kui soovid süvendada oma teadmisi teaduspõhiselt, arendada õpetamisoskusi, leida uusi mõttekaaslasi ning kuuluda professionaalsesse õpikogukonda, ootame sind järgmisel õppeaastal seminaridesarja „Teaduse rakendamine klassiruumis“.
Kasuta võimalust õppida koos ülikooli teadlaste, õppejõudude ja teiste pühendunud klassiõpetajatega ning viia oma professionaalsed teadmised järgmisele tasemele.
Kohtumiseni uuel hooajal!