Krista Hallik- 15 aastat Tallinna Ülikoolis

Millised väljakutsed on sind tööaastate jooksul kõige enam kasvama pannud – isegi siis, kui need hetkel keerulised tundusid?

Esimesed väljakutsed tooksin päris oma tööelu algusest. Minu side Tallinna Ülikooliga algas aastal 2007, kui sattusin huvitavate juhuste kokkulangemisel õppima andragoogikat. Olin õpingute ajal aktiivne tudengiesindaja ning ülikool kasvas juba siis üha enam südame külge. Seetõttu tundus ainuõige valik teha kolmanda kursuse praktika toonases avatud ülikoolis. 

Pärast praktikat avanes võimalus panustada erinevatesse projektidesse ning 2011. aastal saigi sõlmitud juba päris tööleping. Kuigi kõik see oli suurepärane, ei olnud algus sugugi lihtne. See kui ühel päeval olin üliõpilase rollis ja järgmisel päeval nende samade ekspertide ja eeskujude kolleeg, tekitas segaseid tundeid ja kahtlusi, mida mäletan siiani. Sellega harjumine võttis omajagu aega, kuid kujunes väärtuslikuks õpiprotsessiks ja arenguks.

Ühe põneva väljakutse tooksin veel ajast, mil olin 1,5 aastat personalijuhi kohusetäitja rollis. See andis suurepärase võimaluse näha personalitöö tervikvaadet ja õppida tundma kõiki personalitöö valdkondi, tasustamisest värbamiseni ja töötervishoiust atesteerimiseni. Samuti sain sellel ajal esimesed kogemused ja õppetunnid juhina. Meenutan seda aega aga väga hea tundega, sest mu ümber olid nii toetavad kolleegid. 

Kui peaksid kirjeldama, mida Tallinna Ülikool on sulle andnud peale ametinimetuse ja töökogemuse, siis mis see oleks? 

Ametinimetusi on olnud tõesti omajagu ja töökogemuse hulk on suisa mõõtmatu. Aga peamine, mille ülikoolist olen saanud, on olnud võimalus teha koostööd paljude ägedate inimestega. Tore on ülikooli peal näha kolleege, kes on siin olnud sama kaua ja paljud oluliselt kauemgi kui mina. Teisalt on väga tore võimalus kohtuda iga kuu hommikukohvidel meie uute töötajatega, kes ülikooli põnevat maailma alles avastama hakkavad. 

Milliseid muutusi oled märganud endas seoses pikaajalise tööga ülikoolis – oma mõtlemises, väärtustes või suhtumises?

Ülikoolis töötamine on minu jaoks südamega töötamine. Soov haridusse panustada on minus alati olnud, kuid õpingud ja ülikoolis töötamine on seda kindlasti kasvatanud nagu ka kirge elukestva õppe vastu laiemalt. See on viinud mind lapsehoolduspuhkusel olles Kuressaare Rahvaülikooli loomiseni, mille kaudu olen saanud laiendada täiskasvanute õppimisvõimalusi oma kunagises kodukohas. Kogukonna tasemel on eriti teravalt näha, kui suur mõju on haridusel kõigile teistele eluvaldkondadele alates majandusest kuni sotsiaalini. 

Olen kohanud palju täiskasvanuid, kelle õppimisrõõm on kadunud juba koolieas ja selle taastamine on pikk ja keeruline protsess. Loodan, et olen õpisündmuste loomisega aidanud tuua erinevas eas inimesi õppimise juurde tagasi, sest tänast maailma ei kujuta ma enam ilma elukaareülese õppimiseta ette. Ehk nii nagu ütleb üks täiskasvanuhariduse loosung – õnneks on vaja õppida!

Kas on olnud hetki, mil oled pidanud TLÜ-s töötades tegema olulisi valikuid või ümbermõtestama oma suunda? Kuidas need sind edasi viisid?

Üks selline hetk oli 1,5 aastat tagasi, kui sündis otsus luua õppimise ja õpetamise keskus. Olime selleks hetkeks personaliarenduse valdkonda jõudsalt arendanud, koondanud kõikide sihtgruppide toetamise ühe katuse alla ning kujundanud tugeva tiimi. Esialgu tundus, et lõhume midagi, mille nimel on palju tööd tehtud ja millel on suur potentsiaal. Muutusega harjumine võttis aega, tuli ümber hinnata nii tulevased sihid kui ka enda roll ning tänaseks panustame kahe tiimi koostöös ülikooli töötajate arengusse. 

Valikute tegemine on aga igapäevane osa tööst, tegevuste mahud on alati piiratud nii inimeste kui eelarve mõttes ja seega mingite sihtgruppide pärast ikka süda valutab, kui neile parajasti arendustegevusi pakkuda ei saa.

Mis on sinu jaoks töises kontekstis hetkel kõige olulisem?

Paljud arendusteemad ja ootused viivad juhtideni ja seega on juhtide arengu toetamine olnud ja on jätkuvalt prioriteetide osas kõrgel kohal. Selle valdkonna arendamine on aga parasjagu väljakutseterohke arvestades nii ülikooli juhtimise eripärasid kui ka juhtide hõivatust ja balansseerimist erinevate rollide vahel.