Are Kont- 35 aastat Tallinna Ülikoolis

Kui saaksid kogu maailmale ühe teadmise või idee edastada, siis mis see oleks?

Tegelen Eesti kuhjelise mereranniku uurimisega. Kuna Läänemeri on täiesti eriline meri, mille sarnast kusagil mujal maailmas pole, siis meie uurimistulemused on maailma rannauurijate kogukonnale sageli üllatavad. See aga pole takistanud neid publitseerimast rahvusvahelistes erialastes teadusajakirjades ega vähendanud rohkearvulisi viiteid meie artiklitele. Eks üks peamisi sõnumeid ole see, et praktiliselt tõusude-mõõnadeta ning tormijärgse ummiklainetuseta Läänemere kuhjelisel idarannikul, kui pikaaegne läänekaare tuul paisutab meretaseme kõrgele ja sellele järgneb tugev torm, toimuvad suured rannapurustused, mille tagajärjed jäävad pikaks ajaks püsima. Ehk lühike ja üldine vastus on: ka väikestel on kogu suurele maailmale üht-teist öelda.

Kui peaksid oma adeemilise teekonna kirjeldama ühe katse või mõistena, siis millise?

Järjepidevus. Me õpime oma õpetajatelt ja juhendajatelt, kellega saame ajapikku kolleegideks ning koos paljude teiste kolleegidega anname oma teadmisi edasi järelkasvule, kes võtavad meilt omakorda teatepulga ja kannavad seda edasi. Nii püsib uurimisvaldkonna pidev areng. Selline on ka minu teekond olnud.

Kuidas on Sinu arvates Tallinna Ülikool muutunud?

1990ndast aastast alates olen töötanud sel ajal loodud Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudis, millest kujunes välja ökoloogia instituut ja mis 2005ndast aastast, kui loodi Tallinna Ülikool, on jätkanud selle kõrgkooli koosseisus. Pärast ülikoolireformi sai meie instituudist ökoloogia keskus. Seega olen Tallinna Ülikoolis töötanud vaid 20 aastat. Kuna ma elan ja töötan Tartus oma kodukontoris, siis ei puutu ma ülikooli eluoluga iga päev kokku, mistõttu mul on distantsilt raske hinnata, kuidas ülikool on tervikuna muutunud. Küll aga oskan hinnata, kuidas on ökoloogia keskus muutunud. Kui 1990ndate keskel oli meil 66 teadustöötajat, siis tänaseks on alles veidi üle 20. Meil olid osakonnad Tartus ja Kirde-Eestis, mida enam ei ole. Tegevuse on lõpetanud mitmed 30 aastat tagasi edukalt toiminud uurimisvaldkonnad, nagu maastikuökoloogia, ökofüsioloogia, kaugseire ja Kirde-Eesti kompleksuuringud. Täna tegutsevad edukalt edasi vaid märgalade, järvede ja rannikute uurimisrühmad. Väga tähtis oleks säilitada nende jätkuv tegevus Tallinna Ülikoolis.

Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?

Kuna Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse inimressurss (ka erialaste teadmiste-oskuste
mõttes) on üsna piiratud, siis meie seni eduka teadusmaailmas tegutsemise tagatiseks on olnud rohke koostöö üle kogu Eesti kõigi spetsialistidega, kes meie temaatikaga on seotud. Me uurime süsteemi kliima – rannikumeri – rannaprotsessid – rannikugeoloogia ja –maastikud. Meiega töötavad koos teadlased Tartu Ülikoolist (klimatoloog Jaak Jaagus, geoloogid Alar Rosentau ja Tiit Hang, hüdroloog Ülo Suursaar TÜ Eesti Mereinstituudist), Tallinna Tehnikaülikoolist (Victor Alari), Eesti Geoloogiateenistusest (Sten Suuroja), endisest Pärnu Instituudist (Valdeko Palginõmm), kellega koos tekib hindamatu sünergia. Meie iga-aastased rutiinsed kui ka erakorralised (näiteks tugevate tormide korral) välitööd on alati oodatud kokkusaamised kolleegidega teistest asutustest, et arutada parasjagu aktuaalseid teadusküsimusi, üksteist täiendada, vaielda ja seada sihte järgmisteks tegevusteks. Selline lailadane koostöö nii Eesti siseselt kui ka väljaspoolt (eelkõige Leedu, USA ja Jaapani kolleegidega) on kõige meeldivam kogemus, millest on olnud õppida.

Kuidas on valdkond aja jooksul muutunud?

Meie rannauuringud ökoloogia keskuses said alguse aastal 1994, kui osalesime suures rahvusvahelises teadusprojektis „The U.S. Country Studies Program“, mille üheks teemaks oli mererannikute haavatavus kliimamuutustest ja meretaseme tõusust tingituna ja selle negatiivsete tagajärgede tervendamise võimalused. Kuna kõik ca 60 osalenud maad pidid tegutsema ühetaolise metoodika järgi, siis ei saanud projekti lõpuks keegi päris rahuldavaid tulemusi. Siit kasvas välja vajadus hinnata kliimamuutuste mõju Eesti rannikule selleks kõige otstarbekamat metoodikat kasutades. Esmalt valisime välja uurimisalad (suuremalt jaolt Saaremaal) tolle aja tuntuima rannikute spetsialisti geoloogiadoktor Kaarel Orviku soovitusel. Järgnes muutuste fikseerimine ja nende seostamine ilmajaamade vaatlusandmestikuga. Varsti lisandus rannikumere hüdrodünaamiliste näitajate mõõtmine ja nende sidumine sündmustega randades. Aparatuuri tormiline areng viimastel aastakümnetel on lisanud georadariprofiilide koostamise. Koostöös teiste asutuste geoloogidega on lisandunud puurimistööd ja rannasetete laboratoorne analüüs, samuti rannikulähedase merepõhja uurimine Eesti Geoloogiateenistuse väikelaeval oleva spetsiaalse aparatuuri abil. Rannauuringud Eestis käivad ühte jalga maailmas toimuvaga. Paljud kolleegid teistest riikides on osalenud ja osalevad jätkuvalt meie välitöödel nii Saaremaal, Hiiumaal kui Eesti mandriosas.