Intervjuu näituse kuraatori Kristiina Oppiga: “Teadlaste isiklikud lood annavad noortele mõtteainet”
Oktoobris alustas Eesti ringreisi Tallinna Ülikooli teadusnäitus „Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse“. Esimesena jõudis näitus Pärnu Keskraamatukokku. Näituse kuraator Kristiina Oppi avab selle tausta ja valmimisprotsessi.
Kuidas tekkis teadusnäituse idee ning milline oli valmimisprotsess?
Mõte sündis umbes aasta tagasi, kui otsisime Tallinna Ülikooli sünnipäevaks teadusteemalist näitust. Idee kasvas välja tiimitööst ja aruteludest erinevate inimestega.
Lõpuks kujunes välja näituse põhitiim, kuhu kuulusid lisaks minule teaduskommunikatsiooni spetsialistid Merli Vajakas ja Reeli Maasikamäe. Koos otsisime viise, kuidas luua näitus, mis kõnetaks vaatajaid ja haakuks ülikooli eesmärkidega. Algus ei olnud lihtne – tuli leida sobiv fookus ning viis, kuidas teadust inimlikult ja arusaadavalt esitada. Samuti pidime kindlustama toetuse ja vajalikud ressursid näituse valmimiseks.
Näitus koondab 14 teadlast Tallinna Ülikooli erinevatest instituutidest. Soovisime näidata, et teadlaseks võib kasvada väga erinevaid teid pidi – teekonda mõjutavad sageli varasemad erialad, kogemused ja elulised valikud. Teadlaste portreed jäädvustas fotograaf Kaupo Kikkas, kes tõi igal fotol esile viite nende varasemale elule, erialale või töövalikule. Lisaks viisime teadlastega läbi intervjuud, kus nad said oma loo ise jutustada.
Miks on sellise näituse tegemine oluline?
Oluline on näidata, et teadus ei ole midagi kauget ja abstraktset, vaid osa igapäevaelust ja meie ümber toimuvast. Näitus avab teadlaste isiklikud lood, kus põimuvad lapsepõlvehobid, varasemad erialad, ootamatud pöörded ja elukogemused, mis on neid teaduseni viinud. Nii saab vaataja teadusest osa väga inimlikul ja lähedasel viisil.
Samuti aitab näitus murda müüte teadlase elukutse kohta. Teadlase teekond kujuneb samm-sammult varasematest huvidest, õpingutest ja elukogemustest. Sellised lood annavad eeskuju ja julgustust ka noortele, kes alles mõtlevad oma tuleviku ja eriala peale.
Lisaks on näitus oluline ülikoolile, sest see loob silla teadlaste ja laiema avalikkuse vahel. Kui inimene näeb teadlast eelkõige inimesena, tekib teaduse vastu suurem huvi ja usaldus.
Miks on sinu jaoks oluline, et näitus jõuab ka TLÜ majast väljapoole?
Näitus ringleb aasta jooksul raamatukogudes ja gümnaasiumides üle Eesti. Esimesena jõudis see Pärnu Keskraamatukokku, ja juba näituse ülespanek äratas suurt huvi – mitmed külastajad jäid minuga pikemalt vestlema. Näitusega kaasas on ka värskelt valminud lühimaterjal „Kes on kes teaduses?“, mis tutvustab teadusmaailma ametinimetusi ja avab, kui mitmekesine see maailm tegelikult on.
Minu jaoks on oluline, et Tallinna Ülikooli teadlased saaksid näituse kaudu rohkem nähtavust ning et ülikooli tegevus tervikuna jõuaks laiema publikuni. Teadlaste isiklikud lood annavad noortele mõtteainet ja ehk ka väikese tõuke avastada, kui mitmel moel võib teaduseni jõuda.
Milline on teadusnäituse vastuvõtt ja tagasiside seni olnud?
Tagasiside on olnud väga positiivne. Eriti on esile tõstetud lugude siirust ja avatust. Näitus on kõnetanud nii üliõpilasi ja kolleege kui ka juhuslikke külastajaid. Väga kõrgelt on hinnatud ka Kaupo Kikkase fotograafiat ja fotode professionaalset vormistust, mis annab väljapanekule tervikliku ja kvaliteetse ilme.
Kes soovivad lugudesse süveneda, saavad seda teha veebis, kus on kättesaadavad teadlaste pikemad intervjuud.
Ülikoolis on palju näitusepindu – kuidas need täituvad ja kuidas valik sünnib?
Tallinna Ülikooli linnakus on mitmeid galeriisid ja näitusepindu, mis loovad head võimalused erinevate väljapanekute esitlemiseks. Koostame näituste graafikut kaks korda aastas, et tagada mitmekesisus. Olulisel kohal on meie üliõpilaste kunstiprojektid loovate erialade suundadelt, samuti toome esile oma töötajate loomingut ja algatusi. Lisaks toimuvad külalisnäitused, kuhu kutsume vilistlasi oma projekte ja kunstilist tegevust tutvustama.
Näituste kaudu anname eri viisidel nähtavuse ülikooli inimestele – olgu selleks üliõpilastööd, instituutide algatused või kolleegide ja vilistlaste tegevus.
Järgmisel aastal on plaanis ülikooli sünnipäevaks luua vilistlaslugude näitus, kus on esindatud erinevad ajaperioodid kuni tänapäevani. Nende seas on ka vilistlane, kes tähistab kevadel oma 100. sünnipäeva ning kelle lõpetamisest Tallinna Õpetajate Seminaris, ülikooli eelkäijas, möödub 80 aastat. Intervjuu temaga tegin just hiljuti – see oli väga põnev ja meeldejääv kohtumine.
Räägi ka endast – mis on sinu taust ja kui kaua oled ülikoolis töötanud?
Olen taustalt klaasikunstnik. Tallinna Ülikoolis tegelen muuseumitööga – kogun ja hoian ülikooli ajalugu ning korraldan näitusi. Olen siin töötanud peaaegu üheksa aastat.
Minu jaoks on oluline, et näitused tooksid kokku meie üliõpilaste loomingu, ülikooliga seotud inimeste lood ja koostööprojektid, aga ka külalisnäitused väljastpoolt. Muuseumi töös pean tähtsaks, et ülikooli ajalugu oleks esitatud viisil, mis toetab meie identiteeti ja loob seoseid tänaste tegemistega.
Näituse kohta
Fotonäitus „Rada, mida polnud kaardil. Teekond teadusesse“ toob esile 14 Tallinna Ülikooli teadlase teekonna teaduseni, mille on jäädvustanud tunnustatud fotograaf Kaupo Kikkas. Portreedel on teadlased koos esemete või sümbolitega, mis viitavad nende varasemale erialale ja teekonnale teaduseni.
Näitus on 3. oktoobrist kuni 2. novembrini üleval Pärnu Keskraamatukogu trepigaleriis. Novembris liigub see Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumisse, kus toimub ka kohtumine ühe näitusel osaleva teadlasega.
Edasi rändab näitus Viljandi Linnaraamatukokku, Viljandi gümnaasiumisse, Tartu Linnaraamatukokku, Jaan Poska gümnaasiumisse ja Hiiumaa kultuurikeskusesse.