Nullkulu, liikumine ja hoolimine – miks väikesed valikud loevad
Triinu Jesmin, Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi tõsimängude teadur, on inimene, kes ei piirdu vaid ühe huvialaga. Et teda päriselt tabada, tuli minna sinna, kus ta on omas elemendis – iga nädal toimuvasse sulgpallitrenni. Mina viskasin küsimusi õhku, Triinu lõi neile tabavalt vastused. Hoogsa kohtumise käigus jõudsime rääkida nii sulgpallist, nullkulu eluviisist kui ka loomade aitamisest.
Kuidas sulgpalli mängimine kolleegidega alguse sai?
See algas juba enne Vita maja pallisaali valmimist, kui käisime kolleegidega mängimas Punasel tänaval. Kui uus saal 2020. aastal valmis sai, kolisime kohe sinna üle. Vahepeal käis paar korda ka treener, kes täiustas meie tehnikat, enamasti aga treenime omal käel. Sellest sai harjumus ja rutiin – midagi, mida oodata.
Mida sulgpall sulle lisaks liikumisele annab?
Ennekõike töörutiinist välja murdmist, koos hasardiga, mis varjab, et tegelikult on tegemist trenniga. Lisaks, sealt on kasvanud välja ka mitu koostööprojekti – liikudes on võimalik kohata uusi kolleege, kellega tekib hea klapp. Ehk spordisaal on see üks koht, kus vaim puhkab ja füüsis tegutseb.
Nullkulu eluviis kui teadlik valik
Sa elad nullkulu eluviisi järgi. Räägi sellest veidi lähemalt.
Minu jaoks ei ole see olnud hetkeline otsus, vaid pigem järkjärguline arusaamine, et ma ei vaja palju, et hästi elada. Ma ostsin endale maja ilma pangalaenuta, kasutades notariaalset järelmaksu. See tähendab, et sa sõlmid lepingu mitte pangaga, vaid teise inimesega. Leidsin täiesti võõra inimese, kes oli valmis mulle müüma maja ja üheksa hektarit metsa just sellisel viisil. Ma ei langeta mitte ühtegi elusat puud. Kõik küttepuud tulevad tormi langetatud puudest minu enda metsast. Käin metsas talvel, laasin ja tükeldan langenud puud ja sellest jätkub kütteks mõneks aastaks. See loob väga selge ja rahuliku suhte loodusega – sa võtad ainult seda, mida on juba antud.
Mida see kogemus sulle õpetas?
Et võimalusi on palju rohkem, kui arvatakse. Maja sai kolme aastaga välja makstud ja see andis vabaduse. Ehitasin maja üles suures osas teiste inimeste ära visatud või ülejäänud materjalidest. Näiteks on mul lõkkeplatsi ääres suured trepid, mis on pärit ühest teatri lavastusest, need taheti ära visata. Minu esimene kasvuhoone oli vanadest akendest ja köögimööbel tehtud põrandalaudadest.
Toit, mis tuleb oma ringist
Kui palju sa ise toitu kasvatad?
Päris palju, oma tehtud hoidiseid tarbin aasta ringi, suvel-sügisel tuleb enamus toidust otse aiast. Mul on kanad, püsipeenrad ja toas vermikomposter. Minu jaoks on oluline, et midagi ei läheks raisku. Toiduvalmistamise kõrvalsaadused lähevad kanadele, kanade sõnnik seguneb heinaga ja läheb peenardesse. Vermikompostri ussid sain TLÜ teadusköögist – nemad aitavad samuti ringi toimimas hoida.
Kust tuleb piim ja muu loomne toit?
Käin piima järel paar küla edasi, kus lehmad elavad päriselt vabalt – jooksevad ringi ja tulevad ainult lüpsi ajaks koju. Sealt saan piima, kohupiima ja ka sõnnikut, sest minu maa on liivane ja vajab toitainet.
Loomade aitamine kui elu loomulik osa
Kuidas loomade aitamine sinu ellu tuli?
See on mul alati veres olnud, juba lapsena tassisin kõik leitud loomad koju ning ravisin isegi haige jalaga tuvi. Praegu pakun peamiselt hoiukodu abivajavatele loomadele. Suviti võtan enda juurde erinevatelt loomakaitseorganisatsioonidelt koduta ja sageli ka metsikud kassid poegima. Alguses on nad hirmul ja umbusklikud, aga aja ja rahuga saab neist sülekassid, kes lähevad edasi uutesse peredesse. Tänavu oli mul üles kasvatada lausa kaks pesakonda.
Kuna mu lähedasel kassiallergia, ei saa ma talvel linna kasse võtta. Siis on minu juures hoiukodus ravimisell pigem muud loomad nagu närilised või küülikud. Hiljuti kaotasin oma 18-aastase karusloomafarmist päästetud tšintšilja. Alles on üks 16-aastane tšintšilja, kes on pime, aga saab oma eluga väga hästi hakkama. Muid püsiloomi mul hetkel ei ole, sest hoian ruumi abivajajatele.
Miks sa pead hoiukodu pakkumist oluliseks?
Nende aitamine, kes ise ennast aidata ei saa, on minu jaoks väga oluline. Hoiukodudest on alati puudus. Samas ei ole hoiukodu pakkumine tegelikult keeruline. Loomakaitseorganisatsioonid toetavad sind väga palju – antakse varustus, nõu ja juhised. Sa ei ole kunagi üksi. Vajalik on pigem otsus ja avatud süda.
Mida loomade aitamine sulle endale annab?
Hetk, kui metsik kass, kes varem põgenes paanikas, tuleb ise diivanile kaissu ja nurrub, on kirjeldamatu. Sa koged, kuidas hirmupuntrast saab usaldus. See on hetk, mil saad aru, et oled midagi päriselt muutnud. Hiljem on neist loobuda pisut keeruline, kuid ma olen selles osas üsna pragmaatiline. Kui ma neid päris koju ei saadaks, ei saaks ma aidata järgmisi. Ma tean, et kuskil on keegi, kes vajab abi veel rohkem.
Jõuluaegne üleskutse TLÜ kolleegidele
Jõulud on aeg, mil märgata neid, kes ise abi küsida ei saa. Kui sul on kodus veidi ruumi ja südames soovi, kaalu hoiukodu pakkumist kasvõi ajutiselt. Sa ei pea olema kogenud – sind toetatakse ja juhendatakse igal sammul. Võib-olla on just sinu kodu see turvaline vahepeatus, mis annab loomale uue alguse. Ja võib-olla saad ka sina sellest rohkem tagasi, kui oskad oodata.