Ühe minuti loeng: Kuidas saavad videomängud maailma aidata?
Arvutimänge süüdistatakse sõltuvuse tekitamises ja aja raiskamises, aga kuidas võiks sama tehnoloogia teha meid targemaks, turvalisemaks ja üksteisega rohkem seotuks? Vastab Tallinna Ülikooli nooremteadur Peadar Callaghan.
Õppimine toimub mänguväljakul sageli rohkem kui klassiruumis. Üks viis, kuidas inimesed õpivad inimeseks olemist, on mängimine – koos mängudest osa võtmine. Me võtame uusi identiteete ja uurime võimalikke piire.
Arvutimänge mängivad lapsed saavad olla kindralid, kosmosekomandörid, teadlased või matemaatikud. Nad saavad avastada imelikke ja põnevaid maailmu – ja teha seda koos.
Peaksime olema tänulikud, et neil on need võimalused. See on imeline kogemus. Need võimalused aitavad lastel luua kogukondi ja katsetada identiteete, mida nad võivad hiljem elus omaks võtta.
Mõned uuringud näitavad, et kui mängida spordivideomänge, on tõenäolisem, et hakatakse päriselt seda sporti tegema. Minuga oli sama mõne hobi puhul: esmalt mängisin seda ohutult arvutis, sain end ette kujutada selle inimesena ja selle võimekusega. Siis tekkis huvi ja hakkasingi seda päriselt tegema.
Mängud pakuvad kõiki neid võimalusi. Mis puudutab väidetavat sõltuvust – mängimine on lõbus, ja kahjuks pole päriselu alati nii huvitav kui võiks. Prensky on öelnud: „Ma arvan, et on vähem õppimisvõimetuid lapsi kui õppimisvõimetuid keskkondi.”
Tegelikult peaksime videomänge vaatama eeskujuna, kuidas muuta ja parandada haridussüsteemi – kuidas paremini jõuda inimeste, nende laste ja noorteni ning teha nende elu paremaks.