Nõukogu liige, Urmo Uiboleht: ülikool on üha enam ühiskondlike väärtuste kujundaja

Sissejuhatuseks palun sul ennast natukene lähemalt tutvustada - millega sa igapäevaselt tegeled ja varasemalt tegelenud oled?

Olen koolijuht ja hariduse edendaja. Viimased 13 aastat olen juhtinud Tartu Erakooli ja saanud võimaluse koostöiselt üles ehitada üks selline unikaalne hariduse edendamise sihtasutus, mis hõlmab endas nii alus-, üld- kui huviharidust. Me oleme jõudnud kooli mudelini, kus oluline on personaalsus ja kontaktide optimaalne hulk. Täna õpib meie koolis rohkem kui 800 õpilast, lasteaedades veel lisaks üle 200 lapse ja huvikoolis ligi 400 last. Me toimetame viies erinevas koolikohas, et tagada personaalsem lähenemine ja suurem individuaalsus, et kõik õppijad oleksid märgatud ja saaksid piisavalt tähelepanu ning toetust oma arenguteel. Kontaktide hulk on oluline ka õpetaja ja õpetamise vaates, luues eelduse kvaliteetsemaks töökeskkonnaks. Praktikuna ma väärtustangi kõige enam õppimist toetavat koolikultuuri ja laiemalt strateegilist haridusjuhtimist. Pean oluliseks ka koostööd ja koostöist juhtimist ning usun, et see on võtmetähtsusega tulevikuhariduse sisu.

Mul on praegusel hetkel võimalus panustada rohkem ka ühiskondlikesse diskussioonidesse ja aruteludesse, osalen erinevates töörühmades nii Tartu kui Tallinna ülikoolis, kuulun haridusjuhtimise koostöövõrgustikku, panustan Eesti Teaduste Akadeemia hariduskomisjoni töösse ja kõigele lisaks võtab väga olulise aja ka Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhtimine, kus meie ühiseks eesmärgiks on koolijuhtimise kvaliteedi tõstmine ja seatud siht, et koolijuhid moodustaksid professionaalse tugeva kogukonna, kelle eesmärgiks on arendada ja hoida tugevat Eesti haridust ning loomulikult kaasa rääkida ka hariduspoliitika kujunemises.

Viimasel aastal olen üsna tihedalt seotud ka oma juurte kaudu Setomaaga ja kannan väärikat Setomaa ülemsootska rolli.

Millistes valdkondades tunned enim kaasarääkimise ja tegutsemise kirge?

Enim kaasarääkimise soovi ja kirge tunnengi just selle sama hariduse ja hariduse juhtimise valdkonnas - kuidas juhtimine saab toetada sisuliselt muutusi ja arengut koolides, kaasa arvatud ülikoolides, ja haridussüsteemis laiemalt. Mind huvitab see, kuidas luua süsteeme, mis ei hoia ainult olemasolevat, vaid aitavad kasvada ja õppida, areneda nii organisatsioonidel kui ka kõikidel inimestel nendes organisatsioonides. Ma olen veendunud, et juhtimise kvaliteet määrab olulisel määral hariduse kvaliteeti. Meie hariduslugu elab täna PISA tulemuslikkusel ja on kindlasti kantud õpetajate professionaalsusest, aga ma näen ka seda, et meie koolid on hästi juhitud, piisava arenguvõimaluse ja piisava parandusruumiga.

Millisena näed kõrghariduse, ülikoolide ja veelgi täpsemalt Tallinna Ülikooli rolli ühiskonnas?

Ülikoolide roll, ma usun, on sellesama haridussüsteemi otsene mõjutamine. Ülikool ei ole ainult akadeemiliste teadmiste looja ja edasiandja, vaid üha enam ühiskondlike väärtuste kujundaja. Tallinna Ülikoolil on veel eriti oluline roll õpetajate hariduses, mis tagabki võib-olla meie kestlikkuse. Ja loomulikult üha rohkem kujundab ülikool ka hariduse juhtimise valdkonda. Ma loodan, et Tallinna Ülikool kasvab juhtimisteadmiste edasiandjaks ja silmapaistvaks liidriks. 

Tunnetan seda, et meil on ühiskonnas probleeme koostööoskusega, üksteise kuulamisega. Tark kodanik ei arene iseenesest, selleks tuleb luua tingimused ja anda üha rohkem sisendit ning selles on ülikoolidel kandev roll.

Olid ka Tallinna Ülikooli nõukogu esimese koosseisu liige. Kuidas sa nõukogu esimese koosseisu ametiaega hindad, sellele tagasi vaatad?

Olin tõesti ka Tallinna Ülikooli nõukogu esimese koosseisu liige ja ma arvan, et see esimene koosseis oli teerajajaks ja natukene võib-olla ka oma rolli otsijaks. See oli põnev sisseelamine läbi tunnetusliku nii-öelda kompamise ja ka rolli kujundamise. Ma arvan, et tänu esimesele nõukogule on tänane nõukogu professionaalsem ja teadlikum sellest, mida oodatakse, mis on kellegi roll ja see on aidanud ka ülikooli siseselt nõukogu rolli selgitada.

Algus oli kindlasti ka natukene rabe ja me sattusime esimese koosseisuga erinevatesse kriisidesse, mis võib-olla just õpetasidki koostöiselt toimetama, ka distantsilt, ja reageerima muutustele oluliselt kiiremini kui võib-olla me oleksime seda teinud ilma kriisideta.

Nõukogu praegune koosseis alustas küll üsna alles, aga kas oled juba enda jaoks leidnud teemad, millega sooviksid põhjalikumalt tegeleda? Kas eelmise koosseisu tööst jäi midagi pooleli, mida tahaksid lõpuni viia, või hoopis midagi uut ette võtta?

Ma ise näen, et see, mida ma nõukogus teha tahaksin, on loomulikult seista selle eest, et Tallinna Ülikool oleks õpetajahariduse eestvedaja ja liider ning selle kõrval ka juhtimiskompetentside arendaja ja koolide toetaja. Aga tahaksin lauda tuua ka teemasid nii-öelda hariduspõllult ja hoida fookuses seda, kuidas teha asju efektiivsemalt. Meie süsteemides on väga sageli selline harjumusmõju, et tuleb teha nii nagu on kogu aeg tehtud, ja me unustame ära selle, et on ka teistsugused viisid ja meetodid.

TLÜ eesmärk on olla targa eluviisi eestvedaja. Mida see sinu jaoks tähendab ning kuidas näed ennast sellesse panustamas?

Mulle väga meeldib Tallinna Ülikooli ideeline lähenemine, mida on ka rektor Tõnu Viik juba edendanud, et võib-olla vähem on rohkem. Me ei pea püüdlema kogu aeg kasvu suunas, vaid me peame püüdlema kvaliteedi kasvamise suunas. Rohkem ei ole alati rohkem, kui me unustame selle juures kvaliteedi.

Targa eluviisi eestvedamine ongi see roll, kus me peame sedasama vähem tegemise tarkust edasi andma. See ei ole kestlik, kui me kogu aeg üritame ühiskonda hoida aktiivses kasvamises, sest kasv nõuab ressursse. Täna me oleme riigina seisus, kus meil ei jagu inimesi, kõik sektorid ootavad justkui rohkem tööjõudu, rohkem inimesi, meil on püsivalt õpetajate puudus, meil on püsivalt teadlaste puudus. Me peame hakkama pakkuma lahendusi, kuidas seda ühiskonnaelu üleval hoida niimoodi, et me saaksime toimetada efektiivsemalt ja vähema inimressursiga. Meil on olemas tohutu looduslik ja geograafiline paiknemise potentsiaal, meil on asju, mida me võib-olla ise ei väärtusta, puhas õhk, vesi, roheline mõtteviis, millele täna küll on kuidagi tulnud selline irooniline aspekt juurde, aga me ei saa unustada, et me ei tohi elada tulevaste põlvede arvelt, me peame kindlustama ka tulevastele põlvedele toimetuleku ja eksistentsi niimoodi, et ka neil on hea elada.

Võib-olla need võimalused eeldavadki seda, et me tõmbame mingites tegevustes kokku ja peame rohkem spetsialiseeruma või selle kõrval tegema tihedamat koostööd. Koostöö nii Eesti ülikoolidega, aga ka rahvusvahelise võrgustiku osana, mis on täna kindlasti teaduses võtmetähtsusega. Ma olen olnud pikalt rahvusvahelistumise usku, aga täna ma kindlasti väärtustan ka eesti keeles õppimist, eesti keele ja kultuuri arendamist. Me ei tohi sikutada  teadusmaailma ka liialt reaalteaduste ja inseneeria suunas. Me vajame selgelt ka humanitaarseid harusid, üha enam kerkib esile vajadus oskuse järgi, kuidas küsida ja mida küsida. Ja see on seotud väga palju humanitaarsete ja sotsiaalsete teadmistega.