Jalutuskäigud Tallinna rohealadel: mida ma õppisin liikumispuudega inimestelt

Olen liikumispuudega inimestega oma elus vähe kokku puutunud. Veel aasta tagasi olin liikumispuudega inimesi näinud vaid tänavapildis ja ülikoolis, kellele ma üldiselt tavapärasest suuremat tähelepanu ei pööranud. Alles ülikoolis sai liikumispuuetega inimestega vesteldud. Sedagi pealiskaudselt.

Täiesti võõras maailm. Või nii ma arvasin. Tegelikult me elame ju kõik samas maailmas. Samas riigis, samas linnas, mõnega isegi samas majas.

Eelmisel hilistalvel-varakevadel oli mul võimalus jalutada liikumispuudega inimestega Tallinna erinevatel rohealadel. Sogasest lumest läbi rühkides esitasin palju küsimusi, sest esimest korda olin võimeline oma maailmast välja astuma ja muidu tuttavat kodulinna teise pilguga vaatama. Kuidas sa tavaliselt siia jõuad? Miks just see roheala sulle mugav on? Mida sa siin tavaliselt teed? Mis on siin erilist? Võtsin endale vabaduse küsida nö “naiivseid küsimusi”, sest mis võib tunduda igapäevane, ei pruugi konteksti vahetudes olla üldsegi enam kohe mõistetav.

Olin toona sellest igapäevasest elust hämmingus. Kritseldades märkmeid magistritöö jaoks, võtsin rolliks olla keegi, kes soovib õppida, kes soovib mõista.

Piinlik tunnistada, kuid minu vestluskaaslased olid Tallinna rohealadel tunduvalt aktiivsemad kui mina. Kui mitte kilomeetrite läbimises, siis mitmekesises ruumikasutuses küll. Millal viimati läksin mina Kadrioru parki, et barokkaeda maalida? Istusin päikeselisel päeval Männi pargis puu all ning lugesin raamatut? Käisin rutiinselt Pikakari rannas talisuplemas? Võtsin aega ning istusin pikemalt maha, et Pääsküla rabametsa vaikust ja värskust sisse ahmida? Nägin piki Rocca al Mare promenaadi kulgedes põtra ja muid loomi?

Küll nad on aktiivsed, imestasin ma iga vestluse järel uusi märkmeid tehes. Ja eks nad oleks veelgi, kui see neile võimaldatud oleks. Igal jalutuskäigul näidati mulle takistusi, millega liikumispuudega inimesed iga päev võitlevad. Vastavalt konkreetsele liikumispuudele. Nüüd oskan vahet teha näiteks pinnase eripäral: ratastool vurab probleemideta siledal asfaldil, kuid liikumist piiravad jämedad juured, pehme lumi ja äärekivid. Kepile või rulaatorile toetujad naudivad pehmet pinnast, kuid takistuseks osutuvad kruus ja talvel teele visatav sõelmekiht, mille peal kergelt libastuda võib. Eks neid näiteid oli veel ja veel: liialt lühiajaline roheline tuli ülekäigurajal, kaldtee, käsipuu puudumine kohvikusse sisenemisel jne. Pelgalt pisikesed avastused minu poolt, mis aga linnaplaneerimisel suuri muutusi tuua saaks.

Mõelda vaid, kui rohealade, tänavate ja kohvikute disain oleks nõnda mitmekesine ja läbimõeldud, et kellelgi ei ole hommikul tarvis esimese asjana planeerima hakata, kuidas üldse ühest Tallinna otsast teise saaks, tehes seda võimalikult kiirelt, mugavalt ja ohutult. Minu vestluskaaslased tõid häid näiteid Tallinna rohealadest, kus selline mitmekesisus täiesti eksisteerib. Kalamaja park on üks neist. Kõnnitee on jaotatud pooleks: ühel pool kõva kivist tee, teisel pehmem pinnas pisikese kiviklibuga. Võimalik on ka teelt kõrvale astuda ja piki pehmet muru kõndida. Samuti on tee ääres pingid. Teine koht on Stroomi rand, kus suveperioodil on näha jalutamas tavapärasest rohkem just liikumispuudega inimesi. Seda just sellepärast, et jalgrada on asfalteeritud, kuid samas saab ka piki muru kõndida. Lisaks leidub seal kohvik ning kaunis merevaade, nii et ka vaimu kosutamiseks midagi. Unustada ei saa võimalust teiste inimestega suhelda, mis meele erksa hoiab.

Meie liikumispuudega inimesed vajavad ja tahavad looduskeskkonnas viibida nagu mina ja iga teine tallinlane, kellel automürast ja tossust või kodus-kontoris nelja seina vahel istumisest kõrini on saanud. Selleks on Tallinnal pakkuda hulgaliselt rohealasid, mõnes linnaosas rohkem, mõnes vähem, kuid siiski täiesti olemas ja mõned isegi erinevate ootuste ja vajadustega inimestele disainitud. Igal Tallinna rohealal on omad eripärad, mis motiveerivad erinevaid huvigruppe sinna minema. Soov olla liikuv ning harrastada mõnda spordiala? Leidub nii asfalteeritud kui metsase pinnasega terviseradu (nt Pae park ning Harku terviserada). Vajadus keskkonnavahelduse järele, et paremini tööülesannetele keskenduda või hoopis korralikult puhata? Miks mitte leida vaiksem nurgake Männi pargis või lõõgastuda Pääsküla raba männimetsa all? Hoopis tung kogeda uusi elamusi ning suhelda uute inimestega? Kadrioru pargis on tihti erinevaid üritusi, mis toovad kokku erineva tausta ja elustiiliga inimesi. Tallinna rohealad rõkkavad potentsiaalist olla linnarahvale just see, mida nad parasjagu otsivad.

Mulle tundub, et Tallinna rohealad on eriline koht, kus erinevad ühiskonnagrupid üksteist kohata võiksid. Miks mitte ka üheskoos midagi põnevat kogeda ning leida endale ehk mõni sõber. Mõnus keskkond ühendab. Ma jääksin selle seltsiva unelma juurde, kuid paratamatult on ka Tallinn oma asukohalt eriline koht. Nüüd, kui talv on kindlalt akna taga paratamatud ilmaolud muutunud paljudele kõige määravamaks takistuseks igapäevases elus. Kui suvine soe ja kuiv ilm viib linnarahva rohealadele nii varju kui tegevust otsima, siis talve lähenedes muutub rohealade külastajate pilt hõredaks ja üksluisemaks. Eriti selgelt on puudu need, kes poole aastast kodus istuma peavad, kui ilmataat eriti krutskeid täis ning tänavahooldus talveunes soigub.

Kes on need, kelle osalus linnapildis aastaaegadega käsikäes muutub? Kes on need, keda juulikuus Stroomi rannas mõnusalt piknikku tegemas võib näha, kuid kes jaanuaris saavad keskkonnavaheldust vaid läbi korteri akna lumiseid puid vaadeldes? Minu vestluskaaslased tõdesid seda paratamatust kas enda kogemusest või tundsid kedagi, kes ilmaolude tõttu ühiskonnast ära lõigatud on. Ilma vastu ei saa ju midagi teha. Või saab?

Ma vastaksin nii, et kliima soojenemine võiks jääda viimaseks ilmaolude mõjutamiseks, mille inimkond ette on võtnud. See ei tähenda aga, et pead võiks norgu lasta! Nagu minu vestluskaaslane, kes enda igapäeva katsumusi huumoriga võttis ning bussitäit ratastoolis inimesi ühes endaga hellalt „sandikarjaks“ nimetas. Kui ilm takistab liikumist, siis tuleb vastavalt kohaneda. Erksalt mäletan veebruarikuist külastust lumerikkas Oulus, kus rattateed olid nii puhtaks pühitud, et Eesti rattateed pole suvel ka nii korras. See on see koht, kus ma naiivselt küsiksin: „Aga kuidas te seda teete?“. Järelikult on võimalik. Lihtsalt vaja teistelt õppida kuidas. Kui Lapimaa talves saavad rattad muretult sõita, siis saavad Tallinna tunduvamalt malbemast lumest hoolimata ka liikumispuudega inimesed ringi liikuda. Kõik, mida on vaja, on hoida silmad lahti, küsida küsimusi ja õppida teistelt. Ma tahan, et Tallinn ei kannaks mitte ainult rohepealinna tiitlit, vaid et see rohepealinn oleks kõigile ka kättesaadav.

Huvilistel on võimalik sisukamate jalutuskäikude kirjeldustega ühes fotodega tutvuda minu magistritöös, mis on leitav veebilehel Etera: https://www.etera.ee/s/ynzmrVvKRI. Magistritöö nimeks on “Ligipääsetavus kui lahutamatu komponent liikumispuudega inimeste ruumiloomes Tallinna rohealade näitel”. Külastasin seitsme liikumispuudega vestluskaaslasega Tallinna rohealasid, et kogeda nende maailma: millised on nende väljakutsed, kasutuspraktikad ja tähendused, mida nad rohealadele annavad. Lisaks soovisin määratleda ligipääsetavuse tähendust ruumiloome kontekstis vestluskaaslaste kogemuste põhjal.