Riigiteaduste tudengite õppekäik viis noored koolipingist otsustajate keskele

Ülikoolihariduse kallal virisetakse tihti ja palju. Üks suur patt, milles seda süüdistatakse, on et üliõpilaste teadmised jäävad puhtteoreetilisteks, noored jäävad kaugeks päriselust ja ei tea, mis reaalses maailmas toimub. On rõõm tõdeda, et riigiteadlastel see nii igatahes ei ole, sest 28. novembril käisime aine “ametnik haldusmenetluses” raames koos valitsemiskorralduse teeneka lektori Sulev Läänega väljaspool ülikooli õppepäeval, külastades kolme institutsiooni – Justiits- ja Digiministeeriumi, Riigikogu ning Rahvusvahelist Kaitseuuringute Keskust.

Kell 9 hommikul päev algaski, meid oodati justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta vastuvõtule. Ministeeriumites on noored alati kuidagi eriliselt oodatud seltskond, kellega tegeleda tahetakse. Justiits- ja digiminister Pakosta alustas juttu sellest, kuidas ning kuhu suunas liigub Eesti riigi õigussüsteem. Jutuks tuli muuseas ka noorte sõltuvuskäitumine, mille käsitlemist oleks esimese mõttena eeldanud hoopis Sotsiaalministeeriumit külastades, aga siit saab näha et ühegi ministeeriumi töö juures pole ükski ühiskondlik teema välistatud. Teemaks tuli ka uhke fakt et Eesti on alates taasiseseisvumisest riigina väga kaugele tulnud ja on suurriikidele nii mitmeski asjas eeskujuks. Küsimuste hulgas mida veel esitati olid ka kuidas kasvaks Eesti siseturvalisus, kui Tartusse paigutataks mitusada Rootsi vangi ja kuidas neid külastatavatele inimestele piisav ning vajalik taustakontroll tehtaks? Kas ning kui siis millised võimalikud alternatiivsed variandid olid veel Tartu vangla kasutamiseks laual? Aga sellega ei piirdutud, küsiti ka digilõhe kohta, taheti teada kuidas tagatakse e-teenuste areng, ilma, et see digilõhet suurendaks (eeskätt siis vanemaealiste inimeste või maapiirkondade elanike seas). 

Pärast Justiits- ja Digiministeeriumi kihutati kohe edasi mäest üles, Toompeale, kus kohtuti Riigikogu väliskomisjoni liikme ja endise Riigikogu esimehe Henn Põlluaasaga, kes võttis käsile  karmimad teemad. Praegustele riigiteaduste tudengitele räägiti rohkem selle töökoha reaalsusest, kuhu nii mitmedki neist tahavad ilmselt kunagi jõuda – Riigikogu saadikul ei ole ette nähtud ei kindlat puhkust ega tööaega, ja kui sinul läheb valesti, on õnnetu kogu rahvas. Kuid mis teemasid ühe väliskomisjoni esindajaga ikka veel arutada, kui mitte julgeolekut, kaitsekulutusi ning rahvusvahelisel poliitareenil toimuvat. Henn Põlluaas rääkis, kuidas Trumpi esialgne rahulepingu idee on agressiooni premeerimine, mis annab diktaatoritele justkui suuna, et terrorism on aktsepteeritav ning et kuidas maailma rikkaim riik, millel on maailma suuruselt kolmas sõjavägi, kavatseb seda toetada. Ümarlauaga ruumis küsimustele vastused saadud, korraldati meile Riigikogus ka väike ringkäik. Saime näha, milline näeb välja väliskomisjoni kabinet, arvustasime seinal paiknevat moodset kunsti – see tähendab endiste Riigikogu esimeeste portreesid seintel – ja piilusime sisse ka eksklusiivsesse sinakate seinte ja antiikse mööbliga Riigikogu istungite saali, mida muidu ainult televiisoriekraanilt näha on. Ka Toompea lossis ei olnud tudengid vaiksed, küsimuste seas mis esitasime Henn Põlluaasale olid näiteks: “Millised on hetkel kõige olulisemad välispoliitilised prioriteedid Eesti jaoks, jättes sõjateemad kõrvale?”. Otse loomulikult huvitas tudengeid ka kas Eesti välispoliitikas on piisavalt noori ning uusi mõtteviise ning kuidas plaanitakse järgmist põlvkonda kaasata.

Peatselt oli aeg jätta jällenägemiseni ka Riigikoguga, viimaseks peatuseks oli Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, kus meid võtsid vastu keskuse direktor Kristi Raik ja ABCD konverentsi direktor Nele Loorents. Ka tolle käigu eest jääme veel pikaks ajaks tänulikuks. Päris kindlasti räägiti rohkem just sellest teemast, mis vist ühegi eestlase peast õigusega hetkekski pärast 24. veebruari 2022 lahkunud ei ole. Olukorra tegelikkust kajastasid meile inimesed, kes Ukraina sõjaga seosnevaga igapäevaselt töö asjus kokku puutuvad. Raik ning Loorents vastasid põhjalikult aga pigem tekitasid nende vastused üliõpilastes, ainult jätkuküsimusi juurde. Kindlasti soovite ka teada mida me siis neilt pärisime. Uurisime, mis haridus peab olema, et Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhiks saada. Samuti seda, mis on praegu keskuse töö juures olnud suurimad tehtud teod ning edusammud. Küsisime, mis siis tegelikult tulevikus meist saama hakkab ja mida on jäänud teha.

Hiljem käiku meeldetuletades oli põnev kuulda, mis oli tudengitele kõige rohkem meelde jäänud ja korda läinud. 

Justiits- ja Digiministeeriumis paistis mitmetele silma väga personaalne suhtumine ja see, kuidas räägiti, et seadus ei ole mitte ainult juristidele, vaid kogu rahvale ja igale inimesele. Minister lisas, et “ka väikse vaimse hälbega inimene peab seadusest aru saama, kui ta seda loeb”. On tore näha, et riigiteadlased nõustuvad, et riik kuulub rahvale ja igale osale sellest, mitte ainult neile, kes riigi temaatikat õppetöös käsitlenud on. Justiits- ja Digiministeeriumis tuletati ka meelde arutelusid külgedest, mida meedias muidu väga ei kajastata. Näiteks see, kuidas Rootsi vangide Eestisse toomine looks eestisse Rootsi maksumaksja makstavate palkadega töökohti juurde, kuidas Eesti peaks arendama välja oma tehisintellekti, mis saaks tegeleda ka tundlikumate isikuandmetega, sest praegused lahendused ei ole võimelised nendega usaldusväärselt toime tulema. Viimaks, kuidas bakalaureusekraadi ei käsitleta tänapäeval enam pädeva kõrgharidusena, vaid ainult selle alustalana. 

Riigikogu käigust tuletati kõige rohkem meelde samuti midagi, mida tavameedias igapäevaselt  ei kuule – liitlasi tuleb otsida igalt poolt, mitte ainult nende seast, kes kõige rohkem meeldivad. Ukraina tegi enne sõda eksimuse, tehes USAs koostööd peamiselt demokraatidega, jättes vabariiklased, kes on nüüdseks tugevamalt võimule tõusnud, kõrvale. Meie ei tohiks seda viga korrata. Ka saadi teada, et Eesti üritab nüüd avada saatkondi ka Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, me ulatume üle ilma, ning et kui enne sõda peeti meid Hispaanias paranoidseteks russofoobideks, siis nüüd on meid rohkem mõistma hakatud ja et Eesti kõige tugevamaks jõuks rahvusvahelisel areenil on meie sõna, sest kaitsevägi teistega võrreldes meil suur ei ole. Ning jäi meelde ka Riigikogu istungite saali ekspressionistlik arhitektuuristiil. 

Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest olid kõige muljetavaldavamad diskussioonid selle kohta miks agressorriik ei taha et Ukrainast saaks normaalne riik ja kuidas rahvusvaheline koostöö on iga päevaga mis sõda jätkub järjest rohkem vajalik.

Õppekäigule kulutatud päeva võib kohe kindlasti lugeda kordaläinuks. Õpiti palju uut ja nähti veel rohkem. Kohtuti inimestega, kes meie riiki, julgeolekut ja reforme tegelikult teevad ja muudavad ja nähti suundi, mille suunas Eesti püüdleb. Ja kes teab – ehk naasevad mõned neist tudengitest veel kord sinna sinisesse saali mõnel tähtsamal põhjusel kui lihtsalt õppekäik.

 

Kohtumise fotogalerii on leitav SIIT

Õppekäigu fotogalerii on leitav SIIT

Fotode autorid on Jüri-Andreas Järviste ja Linda Lees