Tallinna Ülikooli professor asub miljonigrandi toel uurima, kuidas kujuneb “hea” kooli maine ja “õige” kooli valikupraktika

Koolikoha otsimine on lastevanemate jaoks juba esimestel haridusastmetel sageli pingeline ja tulvil emotsioone. Milline on hea kool ja kuidas saab sinna sisse astuda? Kas laps pääseb katsetega eliitkooli või peab jätkama haridust mõnes mitte soositud õppeasutuses? Pingeid ei maanda ka teadmine, et Eesti riiklik haridus on rahvusvahelistest mõõduvõtmistest tõendatult hea. Seda tänu ühtluskoolile, mis on seni taganud õpilastele võrdsed teadmised. Ometi on see väärtus hakanud murenema nii uuringute tulemustes kui ka vanemate kogemustes, mis näitavad kasvavat haridusärevust ja ebaõiglustunnet. Nii võib kinnitatud koolikoht tunduda vanema jaoks edu või ebaeduna, mis määrab lapse tuleviku. Veelgi enam – lapsevanema kogemus koolikoha otsimisel, eelkõige sellega seotud edu- või ebaedu kogemus, mõjub õiglustundele ja usaldusele poliitikakujundajate vastu ning vormib seeläbi ka vanemate poliitikaeelistusi.

Triin Lauri selgitab, et lapse kooli pääsemine või koolikohast ilmajäämine mõjutab pere õiglustunnet mitme nurga alt: “Sotsioloogiliselt on haridusvalikud seotud perekondliku taustaga. Seda mitte ainult seetõttu, et hea kooli määratlus erineb pereti, vaid erinevad on ka perede võimalused neid valikuid teha. Juurde tuleb sotsiaalmeedia tasand, mis muudab individuaalsed kogemused kollektiivseteks lugudeks, kus teiste vanemate hääled ja hinnangud annavad koolivalikule lisakaalu ning kujundab erinevate koosluste arusaama sellest, milline on „hea“ kool ja „õige“ valikupraktika. Ja viimaks, psühholoogiliselt kipuvad vanemad edu omistama oma pingutusele ja ebaedu juhusele, halvale õnnele või läbikukkunud hariduspoliitikale. Nii põimuvad isiklikud kogemused, eelistused ja identiteedi küsimused, mis kujundavad nii õiglustaju kui ka usaldust hariduse ja riigi vastu.” 

Heaolu-uuringud näitavad, et inimeste heaolu sõltub muuhulgas kontekstist ja ebavõrdsuse kogemustest. Kuid milline on lapsevanemate koolivaliku kogemuse roll nende üldisele heaolule, ei ole teada. Lauri leiab, et haridus on kahtlemata valdkond, mis tekitab ühiskonnas tugevaid võnkeid nii tegelike kui ka tajutud mõjude kaudu, mis omakorda mõjutavad inimeste poliitikavalikuid. “Neid tagasisideefekte on aga keeruline tabada, sest mõjuahelad on pikad, tulemused sageli sümboolsed ning hariduse kvaliteet ja eesmärgid pideva vaidluse all,” räägib Lauri, “Samal ajal näeme, et mitmes riigis, kus haridusvõimaluste ebavõrdsus on suur, kasvab veendumus, et süsteem toimib meritokraatlikult ehk laps saab hea hariduse tänu oma võimetele ja pingutusele, mitte tänu vanemate rahakotile, tutvustele või taustale.”

Lauri loodab, et projekt toob kolm olulist läbimurret. Esiteks võiks see nihutada hariduspoliitika uuringud riikliku poliitika disainilt elluviimise tasandile. “Seal põimuvad piirkondlikud kohajagamise praktikad, ametnike professionaalsus ning lapsevanemate kogemused nii maa- kui linnakoolides,” põhjendab ta. Teiseks aitab projekt uurida õiglustaju kujunemise mehhanisme. “Õiglustaju ei ole pelgalt poliitika tulemus, vaid vaid kujuneb inimeste kogemuste ja võrdluste pinnalt ning hakkab omakorda poliitikaeelistusi ja hoiakuid kujundama. Koolivaliku puhul tähendab see, et vanemate kogemus – olgu edukas või ebaõnnestunud, aga ka võrreldes teiste vanemate kogemusega – mõjutab nende usku haridussüsteemi õigus- ja õigluspärasusse, millist hariduspoliitikat nad toetavad või tagasi lükkavad, või milline on ülepea nende suhe riigiga või usaldusega selle vastu” sõnab Lauri. Kolmandaks võiks projekt aidata paremini mõista nõndanimetatud tulevikku vaatavat sotsiaalset mobiilsust, sest vanemate õiglustajud on lisaks omaenda kogemustele, suurel määral sõltuvuses ka sellest, millised võimalused avanevad nende lastele oma kodukohas.

Projekti uuringud keskenduvad Eesti, Rootsi ja Poola kogemustele, põimides küsitluseksperimente ning süvaintervjuusid vanemate, koolijuhtide ja ametnikega. „Just see küsimus – kas ja kuidas poliitika disain ning elluviimine kujundavad vanemate õiglustaju ja koolivalikuga seotud normatiivsusi (arusaamu heast koolist, õigest valikust ja ‘heast lapsevanemast’) – ongi kandnud ka uuritavate riikide valikut.“ Oluliseks analüüsietapiks on sotsiaalmeedia ja lapsevanemate gruppide jälgimine, sest just seal vormuvad sageli arusaamad õiglusest ja ebaõiglusest. Lauri selgitab, et sotsiaalmeedia on põhiline koht, kus lapsevanemad jagavad kogemusi ja kujundavad ühiselt arusaamu sellest, mis on „hea kool“ ja „õiglane valik“. Seal liigub tihti hot knowledge (kuum teadmine) – kuulujutud, isiklikud lood ja soovitused –, mida peetakse koolivalikutes ametlikust statistikast olulisemaks. Lauri põhjendab, et aruteludes väljendatakse muresid ja pingeid, mis küsitlustes või intervjuudes alati esile ei tule. Seetõttu aitab sotsiaalmeedia analüüs mõista, kuidas individuaalsed kogemused põimuvad kollektiivseteks arusaamadeks, mis võivad solidaarsust kas tugevdada või lõhestada. 

Euroopa Teadunõukogu alustava teadlase grandiga toetatakse oma karjääri alguses olevaid kõrgetasemelist teadustööd tegevaid teadlasi. Triin Lauri keskendub oma teadustöös eelkõige hariduspoliitika ja haridusliku ebavõrdsuse uurimisele. Ta on heaolu tippkeskuse EstWell ja Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute (RASI) liige. Viieaastase projekti eelarve on 1,5 miljonit eurot.