Mati Mõttus: tehniliselt toimiv lahendus ei tähenda veel head kasutajakogemust
Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi arvutitunnetuse lektor ja koolitaja Mati Mõttus lähtub kasutajakogemuse ja interaktsioonidisaini käsitlemisel lihtsast põhimõttest: tehniline lahendus ei ole veel hea lahendus, kui inimene sellest aru ei saa. Tema vaates sünnib kasutajasõbralik disain arusaamisest, kuidas inimesed tehnoloogiat tajuvad, kasutavad ja tõlgendavad. Oma koolitustel keskendub ta sellele, kuidas mõista kasutaja loogikat, hinnata kasutajakogemust ning siduda tehniline arendus inimkeskse mõtteviisiga.
Mis Sind kasutajakogemuse ja interaktsioonidisaini valdkonna juures kõige rohkem köidab ning kuidas see on kujunenud Sinu töö keskseks fookuseks?
Mind motiveerib selle töö juures eelkõige huvi selle vastu, kuidas inimesed erinevate lahendustega tegelikult toime tulevad. Eriti kõnekad on olukorrad, kus turule toodud lahendus ei toimi kasutaja jaoks nii, nagu võiks. Selliseid näiteid on palju. Samas on inimesed väga erinevad, ning just see teebki valdkonna minu jaoks huvitavaks: kuidas aru saada, milles need erinevused seisnevad ja kuidas neid disainis arvesse võtta.
Tallinna Ülikooli tulin doktorantuuri 2012. aastal. Enne seda ei olnud ma inimese ja arvuti koostoime teemadega otseselt kokku puutunud. Oma doktoritöös uurisin interaktsioonidisaini esteetikat, mis on üsna inimkeskne ja samas ka väga huvitav vaatenurk sellele, kuidas inimesed tehnoloogiat kogevad.
Millised probleemid või vajadused on kasutajakogemuse ja interaktsioonidisaini koolitustes Sinu kogemuse põhjal kõige sagedamini esile kerkinud?
Väga sageli tuleb välja see, et organisatsioon või ettevõte saab aru, et neil on vaja mingit IT-lahendust, aga nad ei tea tegelikult piisavalt hästi, mida nende kliendid vajavad või ootavad.
Näiteks võib ettevõte teada, mida ta tahab müüa või pakkuda, aga küsimus on selles, kuidas seda teha nii, et kasutajal oleks mugav, loogiline ja meeldiv seda kasutada. Tehniline lahendus võib küll olemas olla, aga kui puudub arusaam kasutaja tegelikust kogemusest, siis jääb toode nõrgaks.
Paljud koolitusel osalejad vajavadki eelkõige metoodikat: kuidas kasutajakogemust hinnata, kuidas interaktiivseid süsteeme testida ja kuidas teha otsuseid mitte ainult oletuste, vaid päriselt kasutajakäitumise põhjal.
Kuidas tasakaalustad oma õpetamises ja koolitustes teoreetilist tausta ning praktilisi oskusi, eriti täiskasvanud õppijate puhul?
See sõltub palju sellest, kes koolitusele tulevad. Kui osalejad juba tegutsevad valdkonnas, siis läheb tavaliselt vähem teooriat ja rohkem praktikat. Kui tegu on alles alustajatega, siis tuleb esmalt luua tugev teoreetiline baas.
Samas leian, et ilma praktilise osata ei saa sellest valdkonnast päriselt aru. Minu kursustel peab alati olema võimalus ise midagi läbi teha, katsetada ja kogeda. Ainult nii tekib päris arusaam sellest, kuidas kasutajakogemust hinnata ja kujundada.
Milliseid oskusi saavad osalejad Sinu koolitustelt kõige olulisemana kaasa?
Üks väga oluline osa on kindlasti kasutajatestimise praktiline kogemus. Osalejad saavad käed külge panna ja proovida ise, kuidas kasutajatestimist läbi viia.
Interaktsioonidisaini puhul pean väga oluliseks ka disainmõtlemise oskust ja arusaamist sellest, mis on disaineri töö.
Minu lemmikvõrdlus on ehitusvaldkonnast: tarkvaraarenduses on interaktsioonidisainer nagu arhitekt, kes mõtleb lahenduse läbi, ja arendaja on see, kes selle ellu viib. Mõlemad rollid on võrdselt olulised. Üks ei saa ilma teiseta.
Kui interaktsioonidisainer sellest rollist ja vastutusest aru saab, on tal juba väga tugev alus edasi areneda.
Kuigi minu koolitused keskenduvad peamiselt kasutaja- ja inimkesksele lähenemisele, räägin ka sellest, et alati ei pea kõike nullist kasutajatega testima. Mõnikord võib toimida ka tootekesksem või disainerikesksem lähenemine, eriti kui disainer tunneb oma kasutajaid väga hästi või kui on juba olemas sarnased lahendused, millele toetuda.
Aga isegi siis on oluline osata hinnata, millal piisab disaineri kogemusest ja intuitsioonist ning millal on vaja kasutajat päriselt uurida ja testida.
Millise taustaga osalejad saavad UX-i ja interaktsioonidisaini koolitustest Sinu kogemuse põhjal kõige rohkem kasu?
Esiteks need, kes töötavad tarkvaraarenduse või IT-lahenduste loomisega. Nende jaoks on sageli kõige silmiavavam arusaamine, et arendaja mõtleb väga tehniliselt, aga kasutaja ei mõtle samamoodi.
Väga paljud halvasti kasutatavad tooted sünnivad just sellest, et need on tehtud programmeerija loogika järgi, mitte inimese loogika järgi.
Kui lihtsapoolse süsteemi kasutamiseks tuleb enne läbi lugeda paks juhend, siis on tavaliselt midagi valesti läinud.
Mul on sellest üks hea näide. Olin kord Ateena lennujaamas ja proovisin osta rongipiletit automaadist. See süsteem oli üles ehitatud täiesti programmeerija loogika järgi. Seal kõrval seisis turvatöötaja, kes aitas inimesi ja ostis sisuliselt kõigile piletid ise ära umbes minutiga. Kui inimesed üritasid sama asja iseseisvalt teha, võis selleks kuluda kümme minutit. See oli ilmselgelt teada probleem, aga süsteem oli juba valmis ehitatud. Just selliste olukordade vältimiseks ongi vaja kasutajakeskset disaini.
Teiseks saavad palju kasu need, kes pakuvad või soovivad pakkuda kasutajatestimise teenust. Väiksematel tarkvarafirmadel ei ole sageli mõistlik oma testimismeeskonda üles ehitada, seega ostetakse seda teenust sisse. Sellistele spetsialistidele on huvitavad näiteks ka uudsemad meetodid, nagu pilgujälgimine, füsioloogilised signaalid või muud mõõtmismeetodid, mis aitavad kasutajast rohkem teada saada.
Mis on üks tehnoloogiatrend, mida üle hinnatakse, ja üks, mida alahinnatakse?
Mulle tundub, et tehnoloogiatrendid kipuvad üldiselt käima koos meediakäraga. Kui mingi teema saab palju tähelepanu, siis hakkabki see tunduma ülevõimendatud.
Praegu tundub mulle, et tehisintellekti ümber on väga palju ülepaisutust. Sageli räägitakse tehisintellektist (TI) üldiselt, ilma et täpsustataks, mida selle all täpselt mõeldakse. Kõik, mis TI-ga seostub, on praegu väga suure tähelepanu all, aga see ei tähenda automaatselt, et kõik need lahendused oleksid kasutajale päriselt vajalikud või väärtuslikud.
Hea näide on hääljuhtimine telefonides. Seda pakutakse juba seadistamise algusest peale kui midagi väga olulist, aga paljud inimesed lülitavad selle lihtsalt välja. Nii võib järeldada, et tootjad võivad selle tähtsust üle hinnata.
Samas võib siin olla ka teine pool: võib-olla ei ole probleem mitte funktsionaalsuses endas, vaid selles, et inimeste usaldus funktsiooni vastu on madal. Kui kasutaja ei ole kindel, kas seade kuulab teda kogu aeg pealt või kuhu see info edasi liigub, siis on täiesti loomulik, et ta neid võimalusi ei kasuta.
Seega ei ole küsimus ainult tehnoloogias, vaid ka usalduses, privaatsuses ja eetikas.
Kuidas muutub spetsialisti roll sinu valdkonnas järgmise 5–10 aasta jooksul?
Ma ei usu väga lihtsustatud narratiivi, et TI lihtsalt võtab kõigi töö üle. Ma ei näe, et interaktsioonidisaineri roll sellisel kujul ära kaoks.
Pigem usun, et spetsialisti roll muutub laiemaks. Üha olulisemaks muutub see, kuidas disainida mitte ainult funktsionaalseid süsteeme, vaid ka süsteemide käitumist.
Mind huvitab väga mõte sellest, et tulevikus võiksime teadlikumalt disainida tehnoloogiaid, millel on oma isikupärane käitumine. Näiteks robot või digitaalne süsteem ei pea olema ainult „kasulik”, vaid võib olla ka sotsiaalselt või emotsionaalselt paremini tajutav, lõbusam või inimlikum.
See tähendab, et spetsialist peab tulevikus mõtlema rohkem ka sellele, kuidas tehnoloogia kasutajaga suhtleb, millist muljet ta jätab ja millist käitumist ta esile kutsub.
Sama oluline on eetiline mõõde. UX- ja interaktsioonidisaini spetsialist peab järjest rohkem mõistma ka regulatsioone, eetilisi piire ja tehnoloogia mõju inimesele. Eriti Euroopas muutub see lähiaastatel kindlasti järjest olulisemaks.
Milline mõtteviis aitab inimesel tehnoloogiaga paremini kohaneda?
Arvan, et kõige rohkem aitab mõtteviis, et tehnoloogial on alati alternatiive ja kõigile ei pea sobima üks ja sama lahendus.
Inimesed on erinevad. Ühele sobib üks tehnoloogiline lahendus, teisele teine. Sama kehtib nii funktsionaalsuse kui ka esteetika kohta. Kui üks inimene tahab minimalistlikku ja lihtsat lahendust, siis teine võib eelistada hoopis midagi väljendusrikkamat või isikupärasemat.
Tehnoloogiaga kohanemine ei tähenda alati seda, et inimene peab tingimata uue asja omaks võtma. Mõnikord tähendab see hoopis oskust valida endale sobiv lahendus või jätta midagi kasutamata, kui see ei sobi. See on täiesti normaalne.