Reelika Väli: õpetamine ei alga tehnoloogiast, vaid õppijast
Tallinna Ülikooli informaatikaõpetaja magistriõppe vilistlane Reelika Väli jõudis õpetajatööni läbi praktilise kogemuse ja teadliku otsuse end selles valdkonnas arendada.
Tänaseks on temast saanud õpetaja, kes lähtub oma töös eelkõige õppija vajadustest, mitte ainult tehnoloogiast. Magistriõpingud on andnud talle tugeva põhja, et mõtestada õppimist, toetada erineva tasemega õpilasi ning kujundada teadlikult oma õpetamispraktikat. Uurisime Reelikalt, kuidas ta jõudis informaatikaõpetaja magistriõppesse ja millist rolli on see tema õpetajatöös mänginud.
Miks otsustasid tulla õppima informaatikaõpetaja magistriõppesse?
Läksin 2016. aastal Nissi Põhikooli tööle haridustehnoloogiks ja informaatikaõpetajaks. Mul puudus varasem koolikogemus, kuid otsustasin proovida, ja mõtlesin, et kui see töö mulle sobib, lähen ka vajalikku kvalifikatsiooni omandama.
Alustasin TLÜ Haapsalu kolledžis rakendusinformaatika õpinguid ning magistriõpe Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis oli järgmine loogiline samm. Kaalusin alguses ka haridustehnoloogia eriala, kuid mul oli suurem huvi just õpetamise vastu. Soovisin paremini mõista, kuidas õppetööd planeerida ja õppijaid toetada. Otsust mõjutas ka kursusekaaslase soovitus.
Mis on Sinu jaoks informaatika õpetamisel kõige keerulisem ja kuidas on magistriõpe Sind selles aidanud?
Üks suuremaid väljakutseid on õpilaste väga erinev tase. Eriti tuntav oli see algusaastatel, kui 7. klassis jõudsid esmakordselt informaatikatundidesse end arvutis juba koduselt tundvad õpilased läbisegi nendega, kel puudusid peaaegu igasugused digioskused.
Informaatikatunnis paistavad hariduslikud erivajadused hästi silma ja suur kunst on kohandada ülesandeid ning tegevusi nii, et need arvestaksid õppija töömälu võimekusega ning oleksid igaühele jõukohast pingutust pakkuvad.
Digiseadmete rohkus ja pidev ligipääs internetile on informaatikatunnis küll vältimatud tööriistad, kuid samal ajal panevad need proovile õpilaste keskendumisvõime. Seetõttu peavad tegevused ja juhised olema väga selgelt läbi mõeldud.
Magistriõpe on andnud mulle hea ja tugeva teoreetilise aluspõhja selle kohta, kuidas õppija õpib ning mis teda selle juures toetab. Varasemalt kasutasin otsuste tegemisel intuitsiooni, kuid nüüd saan teadlikult oma õpetamist planeerida ja juhtida, ning analüüsida seda, mida oleks vaja muuta.
Kuidas on magistriõpingud muutnud seda, kuidas Sa täna informaatikat õpetad?
Õpetajatee alguses oli mul ettekujutus, et informaatikatunnis istub iga õpilane oma arvutis ja õpetaja näitab tahvlil vajalikke tegevusi ette. Keskendusin üldse liiga palju töövahenditele ja alustasin õppe planeerimist vajaliku programmi või keskkonna valimisest.
Praegu alustan aga küsimusest, mida õpilane peaks õppimise käigus mõistma või milleni jõudma. Kasutan julgemini paari- ja grupitöid ning kujundan ülesandeid selliselt, et need toetaksid loovust ja analüüsioskust.
Olulisele kohale on tõusnud refleksioon. Kasutan tagasisidevorme, et nii õpilane ise kui ka mina õpetajana saaksime aru, mis õppimisel toimis ja mis mitte. Magistriõpingutel on olnud mõju ka sellele, et pööran rohkem tähelepanu juhendite selgusele, et mis toetaks võimalikult palju õpilaste iseseisvust.
Väga olulisele kohale on tõusnud minu jaoks õppijatele väärtusliku tagasiside andmine. Väldin teadlikult pelgalt numbrilist hindamist ning varun aega, et tuua välja olulisemad õnnestumised ja oskused, mis vajaksid veel harjutamist. Kasutan oma tundides varasemast julgemalt ka vastastikust või enesehindamist ning otsin teadlikult lõimingu võimalusi teiste õppeainetega.
Magistriõpingud suurendasid minus huvi ka jätkuva enesetäiendamise vastu. Sean endale igal õppeaastal mõne uue fookuse. Näiteks keskendun sel aastal tõhusatele õpistrateegiatele ja lihvin oskust, kuidas oma ainetundides neile enam tähelepanu pöörata.
Millised digioskused on õpilastel Sinu kogemuse põhjal juba olemas ja milles vajavad nad kõige rohkem tuge?
Õpilastel on julgus kasutada erinevaid digiseadmeid ka siis, kui nendega kokkupuude on olnud vähene. Täiskasvanud õppija kipub rohkem kartma, et midagi läheb valesti, kuid lapsed katsetavad julgelt.
Kui leida teemale õppijat kõnetav vaatenurk, on huvi äratamine koolitunnis pigem lihtne. Samas puudub õpilastel tihti aimdus, kuidas digikeskkonnad tegelikult toimivad. Näiteks, kus asub fail, kui see on pilves, ja kuidas seda järgmises tunnis üles leida.
Nende oskus kriitiliselt hinnata internetist leitava info usaldusväärsust on samuti üsna madal. Hõlpsasti kättesaadav tehisaru loodud sisu muudab selle oskuse arendamise eriti oluliseks. Loogiline mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus on minu arvates samuti äärmiselt tähtsad.
Naudin väga protsessi, kus õpilane esmaseid programmeerimisülesandeid lahendades on alguses küll veidi segaduses, kuid jõuab ikkagi arusaamiseni. Just selliste ahhaa-momentideni jõudmiseks on vaja hästi läbimõeldud ülesandeid ning õpetaja julgustavat suhtumist.
Kellele soovitaksid informaatikaõpetaja magistriõpet ja mida ütleksid neile, kes alles kaaluvad kandideerimist?
Soovitan informaatikaõpetaja magistriõpet kindlasti neile, kes täna juba töötavad koolis, kuid ei oma vastavat kvalifikatsiooni. Magistriõpingud annavad hea põhja, et paremini orienteeruda nii oma aines kui ka õppetöö planeerimises laiemalt, ja aitavad näha õppimist sügavamalt.
Olen pidanud õpetama ka teisi õppeaineid ja ülikoolis omandatud teadmised on loonud selleks universaalse raamistiku, millele oma töös õpetajana toetuda saan.
Informaatikaõpetaja magistriõpe sobib kindlasti neile, kes tunnevad sügavamat huvi, kuidas tehnoloogia õppeprotsessi toetada saab ning kuidas õpetada oma õpilasi tehnoloogiat teadlikult ja eesmärgipäraselt kasutama.
Julgustaksin kandideerima ka neid, kel mõlgub mõtteis karjääripööre. Ka minu teekond õpetajaks sai alguse otsusest proovida midagi uut. Informaatikaõpetaja magistriõpe on kindlasti suurepärane koht, kust seda teekonda alustada!