Progress in Colour Studies: uusim raamat värviuuringutest
Värvid on kõikjal meie ümber, ent viis, kuidas me neid tajume ja keeles väljendame, pole sugugi universaalne ega iseenesestmõistetav. Hiljuti ilmunud kogumik „Progress in Colour Studies: Colour Expression and Cognition“ koondab värskeimad uurimused värvi, keele ja taju seostest ning pakub mitmekülgset sissevaadet sellesse kiiresti arenevasse valdkonda. Raamatu valmimise taga on rahvusvaheline koostöö ning selle juured ulatuvad Tallinna Ülikoolis 2022. aastal toimunud konverentsini. Vestluses lingvistika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uuskülaga avame raamatu sünniloo kesksemad teemad ning arutleme, miks värviuuringud on tänapäeval olulisemad kui kunagi varem.
Mis tunne oli, kui said teada, et raamat on lõpuks ilmunud? Miks on see sündmus sinu jaoks märgiline?
Eks see oli ikka eriline tunne. Tänapäeval ilmuvad ajakirjad ja raamatud ju esimesena veebis ja nii saime meiegi oma raamatu elektroonilist koopiat juba veebruari alguses imetleda. Aga tõeliselt kiiresti hakkas süda lööma sel hetkel, kui postkasti saabunud pappkarpi lahti harutasin ja sealt hakkas raamat, päris ehtne enda toimetatud raamat, tasapisi paistma. Sel hetkel hakkas lõpuks vaikselt kohale jõudma, milleni see 3,5-aastane töö on viinud. Enne seda tundus kõik kuidagi abstraktne. Maailmas pole midagi käegakatsutavamat kui paberraamatud. Ma vist olen ikkagi materiaalne inimene.
Kuidas sai alguse selle raamatu idee? Kuidas on raamat seotud Tallinna Ülikoolis toimunud 2022. aasta konverentsiga?
Ilmunud raamat „Progress in Colour Studies: Colour Expression and Cognition“ on otseselt seotud 2022. aastal Tallinna ülikoolis korraldatud konverentsiga, mis pidi algselt toimuma 2020. aastal. Aga seda, mis 2020. aastal juhtus, teame me kõik une pealt. Seega pidime konverentsi korraldamist kaks aastat edasi lükkama. Kahjuks tungis Venemaa 2022. aasta veebruaris kallale Ukrainale ning ka meie konverentsi toimumine oli suure küsimärgi all, vaatamata sellele, et maailm pandeemiast juba toibus. Paraku kartsid väga paljud konverentsi potentsiaalsed osalejad, et sõda võib laieneda ega julgenud meie regiooni reisida. Saime kirju Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kolleegidelt, kes meile konkreetselt ütlesid, et nad ei saa Eestisse reisida, kuna nende pered kardavad nende pärast ja et Baltikum on kindlasti järgmine, keda Venemaa ründab. Seega oli tarvis langetada otsus, kas konverentsi on üldse mõtet pidada või jääb osavõtjate arv nii väikeseks, et me ei suuda osalustasudest isegi kutsutud esinejate majutust ega lennukipileteid katta.
Siinkohal peab tänama meie koduinstituuti, kes oli juba varem lubanud meid väikese summaga aidata. Minu väga hea kolleeg Domicele Jonauskaite, kes on pärit Leedust ja töötab Šveitsis, raamatu kaastoimetaja, pakkus välja, et korraldame konverentsi lihtsalt nende osalejatega, kes kohale tulla julgevad. Mõeldud, tehtud. 7.-10. septembrini 2022 toimus seega järjekorras viies kõige väiksema osalejate arvuga Progress in Colour Studies conference, aga koosolemist, ettekandeid ja ühist vaba aja veetmist jätkus meil neljaks päevaks. Eelnevad konveretsid olid toimunud 2004., 2008. ja 2012. aastal Glasgow ülikoolis ning 2016. aastal Londonis UCL’is.
Milline oli sinu roll kaastoimetajana selle raamatu valmimisel? Kuidas kujunes koostöö rahvusvahelise toimetajate meeskonnaga?
Kogumiku esimene toimetaja Carole P. Biggam, kes algatas Progress in Colour Studies konverentside korraldamise ja konverentsidele järgnevate raamatute koostamise, oli ka selle raamatu vaimne ema. Carole oli juba Tallinnas veendunud, et me peame kindlasti ka John Benjaminsi kirjastusele avalduse koostama, et Progress in Colour Studies raamatute väljaandmise traditsoon jätkuks. Carole on kahtlemata meist kõigist kõige kogenum, seetõttu oli temal ka juhi roll, kuid lisaks sellele vaatas ta üle kõik juba toimetatud peatükid ning tegi nii sisulist kui ka keelelist toimetamist. Minu kolleegide Domicele Jonauskaite ja Dimitris Mylonase roll oli sama mis minul – me toimetasime igaüks peatükke, mis Carol meile kätte jagas. Toimetamine algas muidugi sellest, et igale peatükile oli vaja otsida ka retsensent, kes peatükki loeks ja sellele hinnangu annaks, sest tahtsime kindlasti kogukonnas tunnustatud raamatu koostada. Lisaks toimetamisele kirjutasime Domicelega eessõna ning Dimitrise rolliks sai kirjastusega suhtlemine. Minu ülesandeks sai ka tähestikulise registri koostamine, kuna teised toimetajad olid 2025. aasta lõpuks kõik millegi muuga väga hõivatud.
Millistele põhiküsimustele ja teemadele raamat keskendub?
Raamat on koostatud selliselt, et iga peatükk moodustab individuaalse uurimuse või essee. Seega saab neid lugeda eraldi või ka koos, nagu igaühele meeldib. Raamatu avab Carsten Leviseni teoreeriline mõtisklus sellest, kas värv on üldse keeleuniversaal või on tegemist nö anglotsentristliku artefaktiga – väljamõeldisega, mida on hakatud pidama oluliseks tänu Berlini ja Kay 1969. aastal avaldatud uurimusele, mille teesid muutsid värviuurimise tavasid ja kogukonda. Levisen toob näiteid kultuuridest, kus ei omistata värvidele keelelist tähtsust nagu lääne kultuurides. Pean seda peatükki üheks õnnestunumaks terves raamatus.
Paljud peatükid keskenduvad üksikutele värvidele ja nende tähendustele eri keeltes. Näiteks uurime koos David L. Bimleriga, kas sinise jagamine kaheks kategooriaks (nagu itaalia või vene keeles) mõjutab sinise ja rohelise piiri tajumist. Danuta Stanulewicz ja Adam Pawłowski käsitlevad rohelise värvi, Stanulewicz koos Ewa Komorowskaga aga beeži tähendusi poola keeles. Veera Hatakka analüüsib soome sõnade tumma ja vaalea kasutust ning Paula Teixeira Moláns keskendub galeegi keele oranži värvikategooriale.
Lisaks vaadeldakse raamatus laiemalt värvi ja taju seoseid. Domicele Jonauskaite arutleb, miks värvide ja emotsioonide seoseid käsitlevaid uuringuid tuleks tõlgendada ettevaatlikult, ning Carlo Gaddi võrdleb, kas kromaatiliste värvide loetelukatsete tulemused erinevad täiskasvanute ja laste puhul. TLÜ doktorant Merle Oguz võrdleb eesti, rootsi ja türgi värviidioome, et selgitada nende sarnasusi ja erinevusi, ning Isabel Espinosa Zaragoza käsitleb värvide kasutust huulepulkade nimetamisel.
Mis teeb selle raamatu eriliseks võrreldes teiste värviuuringute teostega?
Eriliseks teeb raamatu mitu aspekti. Esiteks sisaldab raamat uusimat infot (peamiselt lingvistiliste) värviuuringute kohta, kuna tavaliselt ilmuvad need eraldi erinevates ajakirjades ning vahel kaovad üha suurema hulga ilmuva kirjanduse hulka ära. Teiseks on tegemist kogumikuga, mis sisaldab peamiselt lingvistilisi või psühholingvistilisi värviuuringuid – varasemad Progress in Colour Studies raamatud on olnud laiema spektriga, seega on praegune köide nö spetsialiseerunud lingvistika teemadele. Kolmandaks on see suurepärane jätk juba ilmunud Progress in Colour Studies köidetele, mis jätkab traditsiooni katkestuseta (esimene raamat ilmus aastal 2006 ning praegusele köitele eelnenud raamat 2018. aastal).
Miks on värvi ja keele seoste uurimine tänapäeval oluline?
Värvitaju on vaid üks osa meie tajude rikkalikust maailmast. Me kogeme ümbritsevat ka lõhna ja maitse kaudu, tajume esemete kuju, suurust ja liikumist, märkame aega, kiirust ning seda, kuidas objektid paiknevad ruumis nii üksteise kui ka meie enda suhtes. Samuti tunnetame keskkonda tervikuna, maastikku, milles liigume ja tegutseme.
Kõiki neid kogemusi vahendame teistele keele abil. Just seepärast on huvitav uurida, kuidas me oma tajusid sõnadesse paneme: mida me tegelikult ütleme, kuidas meid mõistetakse ja mida me sellega saavutada püüame. Keel ei ole pelgalt neutraalne tööriist, nagu on rõhutanud filosoof J. L. Austin, vaid inimesed kasutavad keelt selleks, et teha asju.
Värvi uurimine lingvistika, psühholingvistika ja psühholoogia perspektiivist ongi oluline selleks, et mõista keele ja taju seoseid. Lisaväärtuseks on see, et kaastaud on võimalikult paljud keeled: eesti, soome, inglise, hispaania, prantsuse, itaalia, kreeka, galeegi, poola, leedu, läti, tšehhi, taani, hollandi, ungari, bislama, hamari, mursi jt.
Kui peaksid raamatu ühe lausega kokku võtma, siis kuidas sa seda teeksid?
Raamat sisaldab uusimaid uuringuid värvilingvistika ja -psühholoogia alalt ning on kindlasti väärt lugemine kõigile, keda värvid huvitavad.
Raamatu kohta saab rohkem infot SIIT.