Humanitaarblogi

Referent-toimetaja eriala tudeng: siinsed inimesed, mõtted ja ideed on sütitavad

Kelleks ma suurena saada tahan? Igipõline suur ja oluline küsimus, millele ilmselt igaüks meist oma elu jooksul korduvalt mõelnud on. Küll oleks tore, kui saaksin vastata kindlalt, et olen terve elu teadnud, kelleks saada tahan. Kahjuks pole nii lihtsat vastust mulle valida antud, kuid tänu sellele olen just täna siin, Tallinna ülikoolis referent-toimetajaks õppimas, kirjutab esmakursuslane Erik Mikkus.

Erik Mikkus

Mõeldes tagasi ooma kooliajale, meenub palju seinast-seina mõtteid ja ideid: kohtunikust või geeniteadlasest kuni autojuhi või psühholoogini välja. Kõik tundus lihtsalt nii huvitav. Vahel tundsin end kui Leiutajateküla Lotte, kes ei suutnud hommikut ära oodata, et kõike tegema asuda. Lapsena olid sellised mõtted küll toredad, kuid kui gümnaasiumit lõpetades polnud ma ikka veel välja mõelnud, mida oma eluga peale hakata, muutusid needsamad vahvad mõtted kohutavalt muserdavaks.

Niipea kui gümnaasium läbi sai, andsin avaldused sisse igale poole: eri ülikoolidesse ja erialadele, mis olid kõik nii erinevad aga väga huvitavad. Lootsin, et ehk ülikoolide katsed ja sisseastumistingimused teevad minu eest valiku, kuhu ja mida ma üldse õppima saan. Paraku seisin mõne aja pärast täpselt samas punktis, kui nägin enda eest sisseastumise infosüsteemis vaid sõna "Vastuvõetav".

Mitmeid päevi mõtlesin ja murdsin pead, mida nüüd teha. Valik oma tulevase elu üle tuli teha mõne päeva jooksul. Viimasel päeval koitis peas mõte, mille üle siiani tohutult õnnelik olen ning uhkust tunnen. Kõigi nende erialade seas oli just eesti filoloogia see, mis minu südames kõige suuremat rahu tekitas.

Tõesti, olin mõelnud juba emakeeleolümpiaadi üleriigilises voorus, et ehk ongi eesti keel see, millega tahan tulevikus tegeleda. See on ju ometigi imeilus keel, mis on täis omamoodi salapära ja müstikat ning mida oleks tore uurida. Seesama olümpiaad tõi küll kaasa kutse Tartu ülikooli, kuhu oleksin kohe sellele erialale sisse saanud, kuid Tallinna ülikool oli siiski südamelähedasem.

Olen tudeng olnud vaid viis kuud, kuid selle aja jooksul on palju tehtud ja õpitud. Olen kohas, kus on hea õppida, kus õppejõud armastavad oma tööd ja oma üliõpilasi. Olen kohas, kus inimesed omavad eesmärke ning teevad suure innuga seda, mida nad on siia tulnud tegema. See motivatsioon on nakkav ning ilmselt seetõttu olengi praegu humanitaarteaduste instituudi üliõpilasnõukogu tegevliige ja töötan üliõpilaskonnas. Siinsed inimesed, mõtted ja ideed on lihtsalt sütitavad, mistõttu ei kahetse ma absoluutselt oma valikut. Suure boonusena on Tallinna ülikooli tudengielu imeline; kindlasti ei saa siin igav hakata.

Ma ei tea veel, mida õpituga pärast peale hakata, kuid küll ma nende kolme aasta jooksul selle välja mõtlen. Tean vaid seda, et õpin midagi, mis läidab minu silmis sädeme, paneb südame kiiremini põksuma ning pakub avastamisrõõmu igas imetabases päevas.

Teksti autor: Erik Mikkus, referent-toimetaja 1. kursus