Valitud rektor Tõnu Viik
VISIOON
Et suuta ajaga kaasas käia, peab ülikool mäletama ja selgelt silme ees hoidma oma peamist ajaloolist eesmärki olla akadeemilise vaimsuse kandja. Sellest tulenevad ülikooli eriline atmosfäär, ülesehitus, tööpõhimõtted, ja ka peamine väärtus oma liikmete ja ühiskonna jaoks. Akadeemiline vaimsus on püüe tõe ja teadmiste suunas, mis annaksid meile nii adekvaatse pildi tegelikkusest kui tänapäevased uurimistöö vahendid seda vähegi võimaldavad.
Akadeemiline vaimsus tähendab avatud teadmishuvi, eelarvamuste vaba ja julget küsimuste püstitamist, intellektuaalset vaidlust ja tõenduspõhist selgitamist. See on ühelt poolt orienteerumine kõige nõudlikumatele rahvusvahelise teadusloome normidele ja teiselt poolt pühendumine Eesti ühiskonna ja inimeste jaoks kõige tähtsamatele teemadele.
Rektorina kavatsen ma tegutseda järgmiste eesmärkide nimel:
Teadmispõhine ühiskond
Eesti riigi ja ühiskonna jaoks on akadeemilise vaimsuse, tõenduspõhise mõtlemise ja tarkade lahenduste jõudmine avalikku ruumi olulisem kui eales varem. Tehnoloogiliselt, majanduslikult, kultuuriliselt ja poliitiliselt põimunud maailmas sõltub ühe rahva hea käekäik aina suuremal määral teaduspõhiste ja innovaatiliste otsuste rakendamise võimekusest. Tallinna Ülikool peab olema nähtav ja hinnatud tegija Eesti elukorralduse teaduspõhiseks muutmisel kõigis oma uurimisvaldkondades, aga eelkõige küsimustes, mis puudutavad haridusuuendust, ühiskondlikku sidusust ja mitmekeelsust, eesti keele ja Eesti kultuuri edendamist ja rohelist mõtteviisi ja jätkusuutlikku elulaadi. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb meil õppida oma põhitegevusi (st õppe- ja teadustööd) ühiskonnaga paremini sidustama. Peame digipöörde mitte lihtsalt kaasa tegema, vaid selle enda jaoks hästi tööle saama ja Eestis haridusliku digipöörde eestvedajaks muutuma.
Kõrghariduse kvaliteet
Ülikooli kohustus oma üliõpilaste ees tähendab nende muutmist akadeemilise kultuuri ja vaimsuse kandjateks. Õppimise protsess peab olema inspireeriv, motiveeriv ja mõistagi nõudlik nii õppija kui ka õppejõu jaoks. Ülikoolis õppimine peab olema lisaks eriala omandamisele ka õppija elu ja isiksust muutev kogemus. Õpetamine peab olema õppejõududele aina parem viis oma uurimistööd arendada, selle käigus leitud tulemusi kinnistada ja neid mõtestada.
Õppeprotsessi muutmisel ühiskonna ootustele vastavaks peame läbi mõtlema, mida tähendab Tallinna Ülikooli kontekstis paindlike ja individuaalsete õpiteede rakendamine ning kuidas kujundada 21. sajandi inimese oskusi nii, et need hõlmaksid võrdselt tähtsana nii erialateadmisi kui ka ühiskondlikke ja emotsionaalseid oskusi. Peame leidma hea ja tulemusliku viisi nende üliõpilastega töötamiseks, kes käivad õpingutega samal ajal tööl või kelle enese- ja ajajuhtimise võime vajab toetamist.
Tallinna Ülikool on oma liikmeid võimestav organisatsioon
Oma organisatsioonilise ülesehituse poolest on ülikool eelkõige teadusliku tõe ja tarkuse otsimisele pühendatud õpetlaste kogukond, kelle ülesanne on hoida akadeemilist kultuuri ja akadeemilisi väärtusi ning anda neid edasi oma üliõpilastele ja ühiskonnale. Rektori juhitud meeskonna töö seisneb selles, et ülikool organisatsiooni ja institutsioonina seda pühendumist kõige paremal moel võimaldaks ja toetaks. Selleks peame suurendama ja mitmekesistama ülikooli finantsbaasi. Ülikooli juhtimine peab olema kõiki liikmeid võimestav ja eri osapooli kaasav. Tallinna Ülikool peab olema koht, kus väga tahetakse õppida ja töötada.
Curriculum vitae
Sündinud 12. juulil 1968 Jõhvis.
HARIDUSTEE
| 1998–2003 | Emory University, Atlanta (doktorantuur) PhD (2003) |
| 2001–2002 | Humboldt Universität Berlin (Emory stipendiaat) |
| 2000–2001 | Philipps Universität Marburg (Emory stipendiaat) |
| 1997–1998 | Helsingi Ülikool (SIMO stipendiaat) |
| 1986–1993 | Moskva Riiklik Ülikool (diplomiõpe 5 a.) Diplom (1993) |
| 1978–1986 | Nõmme Gümnaasium |
| 1975–1978 | Jõhvi Gümnaasium |
TÖÖKÄIK
| 2020–… | Tallinna Ülikooli filosoofia professor |
| 2015–2020 | TLÜ humanitaarteaduste instituudi direktor |
| 2014–2015 | TLÜ Eesti humanitaarinstituudi direktor |
| 2007–2015 | Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi filosoofia professor |
| 2004–2007 | Eesti Humanitaarinstituudi rektor |
| 2003–2004 | Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia professor |
| 2002–2003 | Lektor – Emory University (Atlanta) |
| 1999–2000 | Õppeassistent – Emory University (Atlanta) |
| 1994–1998 | Eesti Humanitaarinstituudi lektor |
| 1993–1994 | Tallinna Tehnikaülikooli lektor |
TEADUSTÖÖ ja ÕPETAMISE PÕHISUUNAD
Minu akadeemiline töö on seni keskendunud järgmistele valdkondadele: kultuurifilosoofia ja kultuuriteooria, fenomenoloogia, filosoofia ajalugu (eelkõige Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, Kant, Hegel, Husserl, Heidegger, Foucault), kultuurisõlteline tähendusloome, kollektiivsed emotsioonid, õnn, armastus ja enesepete.
Teadusartiklite nimekiri, juhendatud väitekirjade ja õpetatud ainekursuste pealkirjad ning muu asjassepuutuv on leitavad ETIS-est ja minu detailsemast CV-st.
TÖÖ AVALIKKUSEGA ja ÜHISKONDLIK AKTIIVSUS
Olen avaldanud oma uurimistöö teemadel arvamusartikleid ja esseid, raamatute arvustusi, ees- ja järelsõnu, õpikuid ja õppematerjale. Samuti olen võtnud sõna ühiskondlikes debattides ja diskussioonides; osalesin Tallinna Ülikooli loomise protsessis 2005. aastal. Olin üks Harta 12 allkirjastajatest ja Jääkeldri protsessis osalejatest, algatuse Elamisväärne Riik üks autoreid. Osaline nimekiri minu arvamusartiklitest ja ülesastumistest meedias on samuti leitav minu detailsemast CV-st. Mitmed neist puudutavad kõrgharidust ja ülikooli rolli ühiskonnas.
Olen KULKA Avatud Eesti Raamatu nõukogu liige, osalesin eksperdina Eesti Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 koostamisel ja olin 2016/17 Eesti Inimarengu aruande üks autoreid.
Intervjuud
Kui osutute valituks, millise rektorina peaks Teid mäletatama?
Tõnu Viik
Ma ikka loodan, et mäletamise asemel tahetakse minuga pärast rektoriks olemist igapäevaselt suhelda ja koostööd teha. Kui küsimust võtta selles võtmes, et kuhu ülikool järgneva viie aasta jooksul võiks olla välja jõudnud, siis tahaksin välja tuua järgmist:
- Me oleme haridusteaduste instituudi eestvedamisel suutnud teaduspõhiselt suunata ja kujundada õppetöö kvaliteeti nii, et õppimisest Tallinna ülikoolis tõesti kujuneb elu muutev kogemus. Meie vilistlased tahavad Tallinna ülikooli tagasi tulla ja juurde õppida. Oleme leidnud hea viisi, kuidas ühendada 21. sajandi enesejuhtimise- ja sotsiaalsete oskuste õpetamine eriala õpetamisega.
- Me oleme digitehnoloogiate instituudi ja BFM-i eestvedamisel viinud läbi digipöörde oma õppes ja teadmussiirdes ühiskonda. Oskame oma tulemusi erinevatel meediaplatvormidel edastada ja oleme nende lahendustega teistele ülikoolidele eeskujuks.
- Ülikooli juhtimine on kaasavam ja võimestavam. Oleme leidnud formaadi laiapõhjaliseks ideede genereerimiseks ülikooli juhtimise tasandil. Samuti oleme lisaks üliõpilaste osalemisele juhtimiskogudes leidnud veel hulga viise, kuidas neid ülikooli juhtimisse kaasata.
- Me oleme ühendanud akadeemilise nõudlikkuse ja hooliva suhtumise oma töötajatesse. Ülikooli vaimne õhkkond on seetõttu parem.
- Ülikooli maine ja kuvand on paremad. Tallinna Ülikool on kõigile nähtavalt ja avalikkuse jaoks usutavalt targa elu eestvedaja oma fookusvaldkondades. Me panustame ja suudame muuta Eesti elukorraldust teadmistepõhisemaks.
- Ülikooli majanduslik alus on laiem ja mitmekesisem. Meil on hästi toimiv strateegia, kuidas suurendada sissetulekuid teadusrahastuse, ingliskeelse tasulise õppe, riikliku tegevustoetuse, teadmussiirde ja ettevõtlusega koostöö abil.
Tooksin välja ka ühe asja, mida minu arvates ei ole vaja järgmise viie aasta jooksul teha – see on administratiivse jõuga ülalt alla läbi viidud reform. Ülikool on seda tüüpi organisatsioon, et mitte miski ei toimi, kui inimesed selle asja mõttekusest aru ei saa ja kaasa ei tööta.
Kirjalik vastus: Kuidas hindate ülikooli, sealhulgas instituutide sisekliimat? Mida teha, et see oleks parem ning ülikool veelgi ühtsem?
Tõnu Viik
Sisekliimal on oluline mõju meie vaimsele tervisele ning vaimsel tervisel omakorda meie professionaalsele võimekusele ja isiklikule heaolule. Kirjutasin juba kuskil, et meie professionaalsest võimekusest on võimalik mõelda kui korrutisest, mille üks tegur on
töötajate individuaalsed võimed ning teine tegur omavahelised suhted, milleks need inimesed võimelised on. Samas tahaks kohe ära öelda, et ülikooli ühtsus ei saa tähenda kohustuslikku kollektiivset patriotismi ega ühiseid seisukohti kõikides küsimustes. Samuti ei pea see tähendama kõike ja kõiki ühtlustavat administreerimist. Üksuste autonoomia ja akadeemiline vabadus on olulised asjad.
Positiivses tähenduses peaks ülikooli ühtsus tähendama olukorda, kus erinevused saaksid üksteist rikastada. Mõnikord on see lihtsalt ülikooli liikmete suhtlemiskultuuri, teinekord ka juhtimisstiili küsimus. Kaasaval ja võimestaval juhtimisel on potentsiaali sisekliimat parandada. Kuni teatud määrani muidugi, sest suur osa meie pingetest (näiteks teadusrahastuse projektipõhisus) tulevad väliskeskkonnast ning ei allu meie kontrollile.
Võib-olla kõige suurem sisekliimat mõjutav tegur on inimeste kurnatus, ületöötamine ja ajapuudus. Me oleme Eestis viimastel aastakümnetel oma ülikoolide töötajatele kiht-kihilt ülesandeid juurde ladunud. Paarkümmend aastat tagasi lisandus õppetööle ja väitekirjade juhendamisele ETISe kategooriate järgi artiklite avaldamise kohustus. Siis tuli granditaotluste kirjutamise kohustus, siis administratiivtöö kohustus, siis ühiskonnaga suhtlemise, eriala või teadusteema populariseerimise kohustus, nüüd on tulemas ettevõtetega koostöö tegemise kohustus jne. Mõnikord on uus ülesanne tulnud koos eelnevate halvustamisega, aga ükski neist pole teisi siiski asendanud, vaid nad kõik on üksteisele lisandunud.
Praeguseks oleme me muutnud need ülesanded kõigile kehtivateks kriteeriumiteks, mistõttu igaüks meist saab ülikoolist tagasisidet, et kui ta kõiki ülesandeid eeskujulikult täidab, on teda ja tema valdkonda ülikoolile vaja. Kui ta aga mõnes lõigus ei õnnestu, siis pole asi enam selge, me anname talle armuaega ning kontrollime sooritust mõne aja pärast uuesti. Aga seda kõike on päris palju, ülekoormus on muutunud karjääriredelil liikumise eelduseks. Võib-olla oleks selles kontekstis mõistlik tasakaalustada akadeemilise nõudlikkuse kasv hoolivusega ja proovida rohkem märgata seda, mis töötajal juba hästi välja tuleb?
Kirjalik vastus: Kuidas tuleks edaspidi õppetööd planeerida?
Tõnu Viik
On tõenäoline, et õppimine ja selle korraldamine, või siis vähemalt ühiskonna ootused sellele, muutuvad lähitulevikus veel kiiremini. Niisugune elukaar, kus noorelt omandatakse üks eriala või elukutse ning ülejäänud elu töötatakse sellele vastaval töökohal, muutub objektiivselt haruldasemaks ja subjektiivselt vähem imponeerivaks. Selle asemel vahetatakse elu jooksul mitu korda tegevusala, kogu elu vältel õpitakse ümber ja juurde.
Tööandjad räägivad, et töötajatel peaksid lisaks erialateadmistele olema paremad sotsiaalsed pädevused ja enesejuhtimise võime, sealhulgas lai silmaring, üldine kriitilise mõtlemise ja analüüsi võime, koostööoskused, õppimise-, eneseregulatsiooni- ja pingetaluvuse võime jne. Selle sooviga seoses räägivad riiklikud visioonidokumendid nn T-kujulisest või TT-kujulisest oskuste profiilist, kus ühes või isegi kahes valdkonnas süvitsi minevatele erialateadmistele lisandub suur hulk laiemaid teadmisi ja oskusi. Elukestva õppe erinevaid komponente pakuvad juba praegu ja hakkavad tulevikus pakkuma aina rohkem tegijaid; digitaalsete platvormide kaudu jõuavad Eestisse peagi ka välismaised pakkujad.
See on kontekst, millega peame ülikoolihariduse korraldamisel arvestama. Peame läbi mõtlema vähemalt kolm tahku meie õppekorralduses:
(1) mida tähendab paindlike ja individuaalsete õpiteede rakendamine ülikoolis ning kuidas suhestub see tänase õppekava täitmise põhise mõtlemisega;
(2) kas me oskame, ja kui jah, siis kuidas põimida õppeprotsessi lisaks erialateadmistele ka ühiskondlike ja enesejuhtimisega seotud oskuste omandamine;
(3) kuidas meie jaoks tulemuslikult tööle panna digitaalsed õppeplatvormid ja vahendid. See tähendab ühelt poolt õppejõudude võimekust e-õpet ja põimõpet läbi viia, teiselt poolt tööd nende üliõpilastega, kes õppimise kõrvalt tööl käivad või kelle enese- ja ajajuhtimise võime vajab toetamist.
Kirjalik vastus: Milliseid samme astute, et iga tudeng saaks öelda tõsimeeli „Mina olengi Tallinna Ülikool!“?
Tõnu Viik
Ma lähen Silva maja koridoris iga päev mööda peeglile kleebitud sõnumist, mis nii ütleb. Olen seda lugedes mõelnud, et fraasi „Mina olengi …“ on mõnikord kasutatud solidaarsuse väljendamiseks kellegagi, kes on rünnaku alla sattunud. „Je suis Charlie“ või „Ich bin ein Berliner“ on just seda sorti verbaalsed poliitilised meeleavaldused. Kui meie ülikool peaks mingi suurema rünnaku alla sattuma, siis oleks küll uhke, kui leiduks inimesi, kes julgeksid öelda „Mina olengi Tallinna Ülikool“.
Teistpidi mõteldes, me keegi ei taha seda fraasi lugeda absolutistlikus l’état c’est moi tähenduses rektori poolt öelduna, vaid soovime, et ülikooliga samastujaid oleks palju. Ehk et „mina olen Tallinna ülikool“, sest ka „sina oled“ ja „tema on“. Nii, et see Tallinna ülikooli nimeline kooslus moodustub meie kõigi osalusest ja panusest. 100% ulatuses ennast ühegi institutsiooniga muidugi vaimses mõttes tervislik identifitseerida ei ole, aga meie koos-olemine peaks olema vaimselt rikastav ja mõnus. Siis saab selle koosluse üle ka uhke olla.
Selliselt mõteldes osutab küsimusalune fraas üliõpilaste aktiivsele panusele: aktiivsele osalemisele ülikoolielus, hõlmab vastutuse võtmist siin antava hariduse kvaliteedi eest, julgust suunata seminari ja loengu kulgu, kaasamõtlemist, arvamuse avaldamist, tagasiside andmist, teiste üliõpilaste toetamist kõiges selles, nõudlikkust ülikooli suhtes ja osalust ülikooli juhtimises. Õppejõud ja ülikooli juhid saavad omalt poolt vastu teha seda, et see aktiivsus oleks märgatud, tunnustatud ja toetatud, et üliõpilaste initsiatiivid ja tagasiside viiks reaalsete muudatusteni, et üliõpilaste kaasamine juhtimisse ei oleks formaalne, et üliõpilasi võetaks kui kolleege, mitte kui tuluallikat või haridusprotsessi toormaterjali.
Kirjalik vastus: Mis on Tallinna Ülikooli suurim tugevus?
Tootva ettevõtte tugevuse võime leida vahekorrast, kui hea on toodang ja kui odav on tootmine. Ülikooli puhul sellist mõtlemist rakendada ei saa, sest meie eesmärgiks on inimesed ise – need, kes ettevõtte puhul liigituksid tootmiskulude alla.
Ülikooli huvides on tema töötajate õitseng mitte selles mõttes, et töötajate motivatsioon aitab optimeerida tootmiskulusid, vaid selles mõttes, et siin töötavate õpetlaste teadusliku ja õpetamispotentsiaali vallandumine ongi ülikooli tegevuse eesmärk. Ülikooli tugevus on tema inimesed, nende võimed ning nende võimete realiseerumine.
Inimeste võimed ja tugevus ei sõltu ainult nende individuaalsest võimekusest ja teotahtest. TÜHI direktorina jõudsin oma mõtlemises selleni, et organisatsiooni võimekus on inimeste professionaalse tugevuse ja nende suhete korrutis, mis neid inimesi liidavad ja milleks nad omavahel võimelised on.
Ütleksin isegi nii, et professionaalselt väga head inimesed väga halbades suhetes annavad kokkuvõttes halvema tulemuse kui keskmiselt head inimesed väga heades suhetes. Järelikult see, kuidas me koos oleme ja kuidas me koos oskame olla, on lisaks talentide püüdmisele ja hoidmisele üks meie tugevuse võtmetegureid.
Meil on ka üks peidetud tugevus. Ma arvan, et Tallinna Ülikooli reaalne võimekus on suurem kui meie maine Eestis. Meil on, millega oma kuvandit parandada, me ei pea selleks õhku müüma.
Kirjalik vastus: Milline on Sinu unistuste ülikool?
Soovin, et Tallinna ülikool oleks koht, kus tahetakse olla ja kuhu tahetakse tulla.
Mis on koht ja mida see meiega teeb? Koht toob inimesed ja asjad meile lähedale,
võimaldab asjade ja inimestega mingil kindlal viisil koos olla, muudab nad osaks meie elust. Kodu, näiteks, seob meie lähedased ja argieluks vajalikud asjad üheks koosluseks, üheks koos-olemiseks. See kooslus on vajalik, aga lisaks sellele võib see olla ka rõõmu ja rahuldust pakkuv. Või siis võib see olla ebamugav ja tüütu, isegi ebameeldiv. Viimasel juhul võib-olla ei tahakski koju minna, kuigi peab.
Millisel juhul oleks ülikool koht, kuhu väga tahaks tulla, kus väga tahaks õppida, teadust teha ja õpetada? Küllap siis, kui see inimeste ja asjade koos-olemine seal meile rõõmu teeb. See juhtub siis, kui see kooslus õppimist ja tööd parimal viisil võimaldab ja toetab. Nii nagu kodugi puhul, on otsustavad inimesed ja nende suhtumine. Ei ole nii, et ma ei taha minna väiksesse kulunud mööbliga korterisse, kui seal ootavad mind armastavad inimesed, aga tahan sinna väga minna, kui see korter on kallis ja moodsalt sisustatud, aga inimsuhted on kurnavad.
Inimsuhted määravad koosolemise iseloomu, selle õhkkonna ja kvaliteedi. Asjad peavad muidugi ka olema – katus pea kohal ja tegevusvahendid – nii nagu köök ja potid-pannid meie kodudes, aga need võivad ka kulunud olla. Suhted ei või. Unistan ülikoolist, mis pakuks kohtumiste ja teistega koos tegemise rõõmu, teadasaamise ja avastamise rõõmu; tunnet, et mul on hea meel just neid üliõpilasi õpetada ja just nende kolleegidega koos töötada. Ja et mul on nende kõigi märkamise ja nendega koos-olemise jaoks aega.