Riigi ja kohaliku tasandi seosed praktikas – ühe seminaripäeva kogemus

Need on muidugi üldtuntud ja legendaarsed – kuidas saakski teisiti, kui käiakse ära niivõrd hiilgavates kohtades? Varem on tema kursuste käigus läbitud näiteks Justiits- ja Digiministeerium ning Riigikogu, seekord aga sai näha Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Õiguskantsleri Kantseleid ning kohtuda ülimalt põnevate meestega.

Alustagem aga algusest.

Nagu öeldud, toimus seekordne õppekäik seitsmeteistkümnendal aprillil, mis juhtus olema reedene päev. Ja reede hommikul kell 8.45 kogunesid riigiteaduste ja HÄKi (haldus- ja ärikorralduse) tudengid Superministeeriumi eesruumi, kus nad juhatati koosolekuruumi, mille juurde oli kirjutatud, et too on Kase/Kõivu nimeline ruum. Kõiv on aga Lõuna-Eesti nimi kasele ja see sümboliseerib pruudi viljakust ja ilu. Sellest räägin ma teile ainult sellepärast, et sellekohane silt oli ilusti ja suurelt seina peal väljas.

Koosolekuruumis tervitasid tudengeid kohalike Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi asekantsler Sigrid Soomlais, kohalike omavalitsuste osakonna juhataja Hardi Alliksaar ja osakonna õigusnõunik Olivia Taluste. Kahjuks ei saanud minister Hendrik Johannes Terras ise kohal viibida, kuid saime kena videotervituse. Hardi Alliksaar alustas juttu faktist, et üks kümnend tagasi oli ka tema olnud täpselt meiesugune ning Sulev Lääne õppekäikudega ilma, inimesi ja ministeeriume näinud ning soovinud ka ise ühel päeval seal töötada. Fakt, et see temal õnnestus, andis lootust ka meie tudengitele.

Soomlais, Alliksaar ja Taluste pidasid kena ja kokkuvõtva loengu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohast riigivõimu süsteemis, hetkel aktuaalsetest eesmärkidest ja plaanidest ning vastasid kannatlikult ja ilusti kõigile tudengite küsimustele. Pärast lahkumist said tudengid tunda, et nad teavad kuidagi palju rohkem sellest ministeeriumist, mis meie kõigi igapäevaelusid nii tohutult mõjutab, kuid millest on harva palju juttu.

Sellele järgnedes läks aga kõik ülesmäge, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Suunduti Õiguskantsleri Kantseleisse, mis, nagu kõigile teada, asub Toompeal. Seal võtsid tudengeid lahkelt vastu Õiguskantsleri vanemnõunik Vallo Olle ja Õiguskantsleri asetäitja-nõunik, kantselei direktor Olari Koppel.

Istusime teisel korrusel ja et ka siin kaks sõna külastatud kohast endast rääkida, siis oli maja seest täiesti vaimustav. Selles elab veel endiste aegade vaim koos vana mööbli ja imelise arhitektuuriga, kuid seintele oli riputatud ka imelist moodsat fotograafiat puuokstest ja linna vaadetest.

Kohtumist alustas Vallo Olle, pidades lühikese loengu sellest, mida õiguskantsler siis tegelikult teeb, mida ta ei tee, ja rääkides ka veidi sellest, mida teevad need ülejäänud 35 inimest, kes selles majas hetkel töötavad. Ta informeeris meid faktist, et kindlasti ei ole see ainult paragrahvide väljaotsimine ja arvutis trükkimine – asjad tehakse tõsieluliselt kindlaks ja ennegi on käidud Tapa vallas kontrollimas, kas kassipoegi väärkoheldakse või mitte. Kuid kuulsime ka seda, mida ilmselt on vaja kuulda paljudel noortel ja innukatel HÄKi ja riigiteaduste tudengitel, just et kogu maailma ei jõua üles kütta ning iga posti otsa ronida ei saa – kuivõrd Õiguskantsleri Kantselei ressurss on samuti piiratud. Õiguskantslerile saadetakse aastas üle 6000 abipalve. Õigus kehtestab minimaalse moraalse standardi, kuid meil on alati õigus olla parem kui miinimum.

Meile rääkis Olari Koppel omaenda ametist ning tänapäeval täiesti aktuaalsetest teemadest, nagu näiteks see, et AI-d küll Õiguskantsleri Kantseleis kasutatakse, kuid minimaalselt ja ainult musta töö jaoks, nagu parema otsingumootorina, kandes selle juures veel kõige paremat hoolt, et sellele mitte sisse sööta delikaatseid isikuandmeid. Toodi välja, et õiguskantsler Ülle Madise ei luba välja saata mitte ühtegi vastust, mis näeb välja, nagu see oleks tehtud masinaga. Mida on tänapäeval võrdlemisi värskendav kuulda. Saime ka teada, et täiskasvanud pole ainsad, kes õiguskantslerile kirjutavad – abi paluvad ka lapsed, kui õpetajad proovivad seaduse järgi nädalas lubatud nelja kontrolltöö asemel teha kaheksat. Kena on kuulda sellest, et Eesti noored julgevad oma õiguste eest seista.

Lõpetuseks saime näha imeilusat vaadet Tallinna linnale ja merele Õiguskantsleri Kantselei rõdult, kuhu saamiseks tuli, nagu igaüks peaks ise eeldama, minna esimeselt korruselt alla mööda pikka ja pimedat treppi keldrisse. Kuid vaade Soome lahele ja kodulinnale oli täiesti seda väärt ning loodetavasti naudib seda ka kantsler ise.

Kantselei visiidi järel pöördusime tagasi kallisse Tallinna Ülikooli, kus meid külastasid kolm meest, kes iga päev oma tegevusega Eesti riiki ja kohalikke omavalitsusi mõjutavad.

Esimesena astus meie ette Rakvere Linnavolikogu esimees ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse aseesimees Mihkel Juhkami. Põnevat juttu oli palju. Meile räägiti sellest, kuidas ei peaks olema mitte terve hunnik väikseid omavalitsusliite, vaid üks suur, ja sellest, kuidas eestlane ei suuda oma minevikutaagast piisavalt lahti lasta, et tulevikku jõuda, ning tõsiasjast, et linnapeaks ega vallavanemaks saamine tegelikult mingit otsest haridust ei nõua. Saime kuulda palju hetkel Eesti riigis relevantsetest probleemidest, mis tegelikult meie kohus, praeguste noortena, kes seda haridust omandavad, oleks justkui ära lahendada. Ning ehk muuta ka mustrit, mida härra Juhkami mainis ja mida paljud toovad välja tolle päeva ühe hetkena, et eestlased mõnikord suhtuvad sarnaselt varasemale, kus täideti kohati vene käske saksa täpsusega. Muidugi ei olnud see ainus põnev aspekt, mida tolle tunni jooksul kuulsime. Kuid targemaks me igatahes saime.

Rakvere Linnavolikogu esimehe järel saabus Harjumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektor ja Raasiku Vallavolikogu liige Andre Sepp. Saime kuulda saavutustest, näiteks faktist, et kõik 16 omavalitsust, mis on Harjumaal, Eesti suurimas maakonnas, kus mõne aasta jooksul ilmselt elab pool Eesti rahvastikust, on Harjumaa Omavalitsuste Liidus. Ta ei kartnud rääkida ka sellest, mis oli läinud mõnevõrra kehvemini, küll temast sõltumatult, näiteks, et teoorias pidi saama raudteega 2,5 tunniga Peterburi… aga täna kahjuks sõidame Aegviitu. Samas tõi Sepp välja, et see-eest mugavalt. Üks tudeng küsis, kuidas tasakaalustada elukvaliteedi vahet nn kuldse ringi ja Tallinna vahel, ja sai avameelse vastuse, kus Sepp tõi välja, et kui ühtset vastust teaks, oleks see juba tehtud.

Viimaseks, aga mitte sugugi vähemtähtsamaks, saabus isiklikult, praamiga, Vormsi vallavanem ja Tallinna Linnavolikogu liige Erki Savisaar. Kui suurem osa ülejäänud päevast oli olnud laial skaalal, riiklikul või vähemalt maakondlikul tasandil, siis nüüd, räägiti tudengitele sellest, kuidas näeb elu välja kusagil palju väiksemas kohas, 450 elanikuga saarel, kus isegi riiklik tuletõrje pole alati saadaval. Räägiti sellest, et palju on neid, kes ennast Vormsisse küll sisse on kirjutanud soodsama praamipileti eesmärgil, kuid tegelikult ainult suvitavad seal ja talveks liiguvad mandrile. Siiski ei tee see elu veel lihtsaks – teenuseid, mida pakkuda, on piisavalt muidki saarel, mille kogu eelarve on poolteist miljonit, aga mis oma pindalalt Tallinnale palju alla ei jää. Kasvõi talvel, kus jäätee tähendas, et merele minnes pidi vaatama, et auto alla ei jää. Lõpuks jõuti ka faktini, et ääremaal elamise võimalikkus on tegelikult julgeoleku küsimus ja ei saa nii olla, et kõik mingu Tallinnasse – kordus mõte, mida olime tollel päeval juba mitu korda kuulnud ja mis väljaütlemist ka vääris: igal pool Eestis peab olema hea elada.

Lõpetas härra Savisaar aga jutu kella viie paiku reede õhtul huvitava seigaga, et kui tema ülikoolis käis, siis selleks ajaks oli ülikool tühi ja kõik istusid Kadriorus ning tegelesid… mõttevahetusega. Mõtteid vahetama seejärel mindi, päev oli olnud pikk ja õpitud sai palju.

Kohtumise kava on leitav SIIN

Kohtumise fotogalerii on leitav SIIN (autorid Jüri-Andreas Järviste ja Priit Toobal)

Kohtumise esitlused on leitavad SIIN