Partnerlus

Heli Kaldas: Parim praktika kõrgkoolis toimub koostöös ettevõtjatega

Haapsalu kolledži direktori Heli Kaldase arvamusavaldus ettevõtjate ja ülikooli koostööst.

Heli Kaldas
Heli Kaldas. Foto: Arvo Tarmula

2017. aasta kevadel korraldasid avalik-õiguslike ülikoolide regionaalsed kolledžid konverentsi, mille raames käsitleti kolledžite rolli, sh seotust regionaalpoliitika ja kohaliku kogukonna arenguga. Ja kui rektorite paneelis esitati küsimus, et milleks on üldse kolledžid ülikoolile vaja, siis Tallinna Ülikooli rektor Tiit Landi vastus oli, et „ühiskonna teenimiseks“. Just seda osa ülikooli arengukavast viib usinalt ellu Haapsalu kolledž koostöös üksuses tegutseva Tervisedenduse ja Rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse ja koostööpartneritega.

Kujutage ette, et olete asunud õppima erialale käsitöötehnoloogiad ja disain ja juba esimeses praktikaaines saate teada, et teil tuleb leida päriseluline probleemilahendus ja teha seda koostöös ettevõttega. Milline võimalus ja vastutus! Jah, muidugi tuleb projekti õnnestumiseks panustada palju enam, kui tsükliõppes kontakttunde pakkuda on, olla palju aktiivsem ise suhtlema nii ettevõttega kui juhendajatega, oskama olla ennastjuhtiv, sh oma aja planeerimisel. Sest kodus on veel pere ja igapäevatöö vajab ka tegemist ja sekka juhtub ju ka hobisid, millest loobuda ei taha. Õppimine ülikoolis ei ole lihtne, kuid mis kõige tähtsam, see ei ole igav!

Ettevõtjate ja ülikoolide koostööst räägitakse väga palju ja nii tundub, et seda ongi palju, kuid tegelikkuses on seda üsna vähe. Koostöö ettevõtjatega on üsna keeruline ja seda mitmest aspektist. Üldjuhul soovib ettevõtja saada kiiret  tulemust ja olla kindel, et asi õnnestub. Ülikoolil on aga oma rütm koos sinna juurde kuuluvate protsessidega nagu juhendamine, hindamine jm.  Lisaks võivad kaasneda materiaalsed küsimused, millesse ettevõtjad veel väga panustada ei taha. Ja ka tudengite oskused on eri tasemel.

Vaatamata sellele, et kolledžil on hulk  koostööpartneritest ettevõtteid, on neid ühe laua taha saada suhteliselt keeruline. See on aga ülivajalik, jagamaks üksteise kogemusi, mõistmaks ülikooli kompetentsuse taset, saamaks aru ka õppeprotsessi ajakavast, sest mida paremini teineteise toimimist tuntakse, seda selgema probleemipüstituse ja eesmärgiga oskab ettevõtja meie poole pöörduda, mis omakorda tagab tulemuslikkuse.

Kuidas siis jõuda koostööni nii, et ettevõtja oleks rahul ja üliõpilane õpikogemusest nii sillas, et ootab juba uut projekti ainet? Kõige aluseks on suhtlemine, sest nii nagu õppija on sageli sisse astunud eriala nimetuse järgi, loeb ka ettevõtja enamasti kodulehelt eriala nimetust ja teeb kiire otsuse, et see pole ikka see. Aga suured asjad peituvad tavaliselt pisiasjades ja nendesse süüvides sünnib nii mõndagi. Päristeadmine luuakse aruteludes, üksteise kuulamises ja võimaluste avastamises.

Kuigi ettevõte teab, et ülikoolil on tema arenguvajaduseks „liiga aeglane“, on need kaks osapoolt avastanud teineteise vajaduse. Sellele on kaasa aidanud ettevõtluse arendmiseks loodud programmid, mis võimaldavad koostöös ülikoolidega rakendada innovatsiooniosakuid ja võib olla ka ülikoolide rahastusmudel, mis loob ja võib isegi öelda, et sunnib üha aktiivsemalt otsima akadeemilise ja praktilise huvilise kohtumist. Kolledži tugevuseks on ka õppekavade nõukogud, kuhu oleme kaasanud erialadega seonduvad ettevõtjate esindajad. Nõukogu aruteludest kasvab välja uusi ideid lõputööde tegemiseks ja praktika süsteemi parendamiseks. Meil on tublisid vilistlasi, kel on juba õppetöö käigus olnud oma ettevõtmine ja kes lõpetanuna on tulnud tagasi meie juurde, saamaks lisandväärtust mõne ühisprojekti kaudu. Ja näiteks Maanteeametiga on meil lausa mitmeaastane leping, kus on sätestatud koostöö semestrite kaupa. Nii on sündinud mitmeid liiklusalaseid õppemänge, mis on läinud kasutusse koolides ja mobiilrakendusi, mida Maanteeamet ise õpetades kasutab.

Usun, et täna ei kahtle keegi selles, et koostöö ettevõtte ja kõrgharidusasutuse vahel on vajalik. Ja see toimib, kui on leitud lahendus küsimusele kuidas õppetöö maht ja arendustöö omavahel siduda nii, et jätkuks aega kõigeks ja protsesside kvaliteedis ei kahtleks ükski osapool.

Nautisin tööstuspraktika ainet, mis toimus koostöös TLÜ Haapsalu kolledži ervisedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskuse ja ettevõttega Greencube ja Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskusega. Koostöös sündis maja projekt ratastoolikasutajale ja see oli meeldiv proovikivi õpitule ja omandatud oskustele. Rehabilitatsioonikeskuse spetsialistide juhendamisel sain reaalse pildi täiesti uuest valdkonnast. Ja mis saab tudengile olla veel parem tunnustus, kui see, et tehtud töö on kandnud vilja ja projekt elab ettevõtte arengus oma elu edasi. Tore, kui õppetöö raames sünnib midagi reaalset ja mõõdetavat.

(Heiko Kull, Käsitöötehnoloogiate ja disaini õppekava 3. kursuse tudeng)

2017. aasta Tallinna Ülikooli rakenduslike teadus- ja arendustööde konkursi võitjaks valiti Haapsalu kolledži käsitöötehnoloogiad ja disaini eriala vilistlase Tiina Liivamägi poolt kirjutatud diplomitöö “Liiklusteemaline õppemängukomplekt üldhariduskooli I kooliastmele”.

Võitsin enda diplomitööga Tallinna Ettevõtlusameti preemia rakenduslike uurimistööde konkursil. Sellega sain kinnitust, et olen loonud midagi tõeliselt väärtuslikku.Minu diplomitöö valmis Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži ja Maanteeameti vahel sõlmitud koostöölepingu raames. Liikluskasvatuse teemalise diplomitöö loomise protsess oli minu jaoks väga arendav ja põnev. Põhjaliku uurmistöö tulemusel ning enda erialaste oskuste ja  Maanteeameti spetsialistide abiga valmis uudne liikluskasvatuse alane õppevahend, mis võimaldab rohkem mängulist õppetegevust. See on ühtlasi nii hariv õppemäng lastele, kui ka reaalne toode, mida müüa ning edasi arendada.

Haapsalu Kolledžis õppimisel on minu karjäärikujundamisel tähtis osa. Võin öelda, et olen väga rahul, et valisin just selle kooli ja eriala.

 (Tiina Liivamägi, vilistlane, lõpetanud 2017).