Humanitaarblogi

Interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste tudeng: Ma olen täpselt seal, kus ma olema pean – Tallinna Ülikoolis, õppimas interdistsiplinaarseid humanitaarteadusi

Interdistsiplinaarsed humanitaarteadused annavad mulle laia põhja humanitaarteadustes, et tegeleda tulevikus täpselt sellega, millega ma ise soovin, kirjutab interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste BA-õppekava tudeng Suzanna Eisel.

Suzanna Eisel

2019. aasta juunis astusin ma esimest korda sisse Tallinna Ülikooli Astra maja uksest, et minna vastuvõtueksami suulisele vestlusele. Süda puperdas, hing värises ning käed higistasid. Teadsin, et just interdistsiplinaarsed humanitaarteadused on see, mida tahan õppida. Teine valik puudus ning kaalul oli palju.

Ma ei ole kunagi olnud matemaatikageenius või keemiafanaatik, seda teadsin ma juba 1. klassist saati. Kindlad valemid ning lahenduskäigud tekitasid minus tunde nagu oleksin suletud pisikesse karpi, kus puudus ruum loovuseks ning mõttevabaduseks. Selle asemel armastasin ma gümnaasiumis filosoofia, ajaloo ja kirjanduse tunde. Just kirjutamine on aastatega kujunenud minu põhiliseks eneseväljenduse viisiks, kuhu saan peita kõik oma tunded ning mõtted.

Mulle meeldib, et ülikoolis saan ma igas essees või kirjatükis avaldada oma arvamust ning seda väärtustatakse. Ei ole olemas sellist asja nagu õige või vale arvamus, on vaid erinevad arvamused, mis annavad aluse arutluseks ning oma silmaringi arendamiseks. On põnev tõmmata paralleele erinevates loengutes õpitu vahel ning luua sellest üks suur loogiline tervik. Samuti õpin ma iga päev midagi uut ja huvitavat oma kursusekaaslastelt. Meie seltskond on tohutult kirju ning see rikastab meie kursust viisil, mida ma ei oska sõnadesse panna. 

Interdistsiplinaarsed humanitaarteadused annavad mulle laia põhja humanitaarteadustes, et tegeleda tulevikus täpselt sellega, millega ma ise soovin. Järgmine aasta kavatsen ma oma õpingud suunata kultuurianalüüsi ning inglise keelt kõnelevate maade kirjandusele. Interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste erialal saan kolm aastat õppida ning ennast arendada teemades, mis on just mulle südamelähedased ning olulised. Samuti on valikkursuste valik nii lai, et on raske otsustada mida võtta ja mida jätta. Kuna mulle pakub humanitaarteaduste kõrval huvi ka näiteks fotograafia, olin ma väga meeldivalt üllatunud, kui leidsin fotokunsti ajaloo kursuse, mis rikastas mu õpinguid veelgi enam ning andis oskuse näha ajalugu ühe erilise nurga alt.

Täna astun Astra maja uksest sisse naeratus suul ning soojus hinges. Ma armastan seda, mida ma õpin ning neid inimesi, kes mind ülikoolis ümbritsevad. Olen leidnud lähedasi sõpru, kellega me suhtleme tihedalt ka väljaspool kooli, olgu see siis niisama kohvi juues ja elu üle arutledes või kinos naerdes ja popkorni jagades. Ma võin sajaprotsendiliselt öelda, et kolme aasta pärast, kui lõpetan ülikooli bakalaureuse kraadiga, ei kahtle ma hetkekski, et äkki oleks pidanud minust saama arst, füüsik, keemik või hoopis arvutitehnik. Ma olen täpselt seal, kus ma olema pean – Tallinna Ülikoolis, õppimas interdistsiplinaarseid humanitaarteadusi.

Autor: Suzanna Eisel, interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste - Artes Liberales tudeng