Pärandkeelte sarnased saatused tulid esile Marokos toimunud amazighi keele konverentsil
Kui öelda, et 1. aprillil esinesid Merilyn Meristo ja Maris Saagpakk Agadiris Marokos amazighi keele uurimisele pühendatud konverentsil, võib esmapilgul tunduda, et tegemist on aprillinaljaga. Tegelikult olime aga Maroko Itqan ühingu partneritel külas, et uurida amazighi keele uurimiseks ja säilitamiseks tehtavat ja tutvustada võrreldavaid arenguid Eesti pärandkeelte vallas. Tegemist oli MSCA Horizon projekti LocalLing raames tehtud visiidiga, mille raames külastasime amazighi pärandiga tegelevaid muuseume, kohtusime amazighi keelt ja keelepoliitikat uurivate teadlastega Marokost ja Alžeeriast ning osalesime õppetöös.
Amazighi keelest rääkides tuleb alustuseks öelda, et see on ühisnimetaja Põhja-Aafrikas laialt levinud keelte kohta, mille kõige tugevamad keskused on tänaseks Marokos ja Alžeerias. Paralleelselt on kasutusel ka mõiste berberi keel, aga kuna see on võõrvallutajate pandud nimi ja seostub barbaritega, eelistatakse tänapäeval kasutada endonüümi amazigh. Tegemist on keelerühmaga, kuhu kuulub üle kümne erineval ohustatusastmel keelt. Marokos esinevad tachelhit, tamasikt ja tarifit on võrreldes teistes regioonides räägitavate amazighi keeltega veel suhteliselt heas olukorras, kuna Marokos tunnustati amazighi keelt 2011. aastal ametliku keelena. Kõige kurvemas seisus on amazighi keelerühma kuuluv zenaga keel Saheli piirkonnas Malis ja Nigeris.
Amazighi keele uurimiskeskuses Agadiris toimunud konverentsil võis kuulda laia valikut meetoditest ja lähenemisnurkadest, kuidas amazighi keelt uurida, alates intervjuudest amazighi peredes kuni kogu regiooni keelepoliitiliste ülevaadeteni. Räägiti ka filmist, kirjandusest ja käsitööst. Võtmesõnadena kõlasid ettekannetes folkloriseerimisoht ja marginaliseerumine. Perede püüdlus lastele paremat tulevikku soovides neid amazighi juurtest distantseerida ja pärandkeele seostamine mahajäämuse ja kolklikkusega on teemad, mis on meile ka Eesti (murde)keelte ajaloost tuttavad.
Eraldi teemana joonistus välja kirjakeele küsimus. Amazighi keele jaoks võeti alates 2001. aastast uuesti kasutusele kirjakeel tifinagh (vt käesoleva kirjatüki autorite nimed ülal), mis on moderniseeritud versioon iidsest alfabeedist. Amazighi kirjakeelt kirjutatakse erinevalt araabia keelest vasakult paremale ning selle tähti tuleb lastel lugemiseks-kirjutamiseks eraldi õppida. Samuti pidi Maroko ametliku keelena käibel amazighi puhul tegema otsuse, milline kolmest kohalikust keelest jääb kirjakeele peamiseks aluseks. Paratamatult tuli teha otsuseid, mis eelistasid ühte ja jätsid tähelepanuta teised keeled.
Võõrkeeleõppega seotud õppejõududena oli meie jaoks huvitav ka ajalooliselt Prantsusmaa mõjuväljas olnud Maroko viimaste aastate tugev suund inglise keele poole. Prantsuse keel on küll endiselt lingua franca, millega saab tihti argielus asjad aetud, inglise keel levib aga kiiresti. Nagu ütlesid üliõpilased Ibn Zohri ülikoolist Ait Melloul’is, ennustavad nemad, et kümne aasta pärast on keskkooli ja kõrgkoolide õppeprogrammid prantsuse keele vahetanud inglise keele vastu.
Väga sümpaatne oli suur üliõpilaste huvi konverentsi vastu. Üliõpilased olid aktiivsed küsijad ja kaasamõtlejad nii konverentsipäevadel, kui ka konverentsile järgnenud doktorandide-magistrandide seminaril. Seminar keskendus uurimismeetoditele ja teadustöö sotsiaalsele mõjule ning Merilyn Meristo vastas selle raames doktorantide küsimustele nii vaimse tervise toetamise, õpistrateegiate kui ka kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kombineerimise kohta.
ⵜⴰⵏⵎⵎⵉⵔⵜ (aitäh)
.png)
Projekti HORIZON-MSCA-2024-SE-01-01 Keelelise mitmekesisuse ja kultuuripärandi taaselustamine (2026-2029) rahastab Euroopa Teadusuuringute Rakendusamet (REA).