Doktoritöö uurib luule lugemisel tekkivaid aistinguid
Luuletusi saab tähenduse otsimise kõrval tihtilugu kirjeldada läbi emotsiooni, mida lugeja lugedes tunneb. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Kristiine Kikas uuris aga, millised aistingud luule lugemisel veel tekivad ja kuidas need luule mõistmist mõjutavad.
Doktoritöö eesmärk oli uurida sõnalise keele aistitavust ehk tundmuslikku küllastust, mis ei ole senini kirjandusanalüüsis piisavalt käsitlust ja rakendust leidnud. “Oma uurimistöös näen lugemist kui ebaisikulist protsessi, see tähendab, et aistingud ei kuuluks justkui ei lugejale, ega luulele, kuuludes samas aga mõlemale,” tutvustab Kikas oma töö uudset vaatenurka.
Üldiselt uuritakse luulekeelt tähistuspõhiselt, püüdes mõista, mida sõna kas otseselt või kujundlikult tähendab. Sellest erinev afektiivne vaatenurk uurib tavapäraselt keele-eelseid või sõna tähendusega mitte seotud impulsside mõju lugejale. Kikas vaatles keelt aga kui üheaegset propositsiooni ja teadvusevoolu ehk nii ühelt väitelt teisele liikuvat arutlust kui ka lugemisel justkui intuitiivselt tekkivaid seoseid. Nii püüdis ta tuvastada mooduseid, kuidas läheneda sõnalisusele, mida peetakse eelkõige analüütilist mõtlemist käivitavaks, viisil, mis aitaks küllastusi avada ja seaks nende vaatluse luuleanalüüsis tähistuse kõrval esikohale. Eesmärkide täitmiseks rakendas Kikas Gilles Deleuze’i radikaalse empirismi ehk kogemuslikkuse meetodit ning võrdles sellega mitmed teisi lähenemisi – semiootikat, bioloogiat, antropoloogiat, kaasaegset psühhoanalüüsi ja kognitiivseid teadusi.
Kikas kirjeldab doktoritöös lugemist kui pidevat kohalolu sõnalises keeles, mis on kord enam, kord vähem väljendunud. Säärast kohalolu võib tunda nii nagu värvi, kehahoiakut, linnulaulu. “Metafooride neuroteaduslikku päritolu järgides kasutasin lähilugemises inimorganismi kalduvust keeles aistitavat sensoor-motoorika tasandil kehamälu abil taasesitada. See omadus võimaldab meil loetud sõnu füüsiliselt kogeda,” selgitab Kikas. Tema sõnul võib sõnade esile kutsutud kehasse salvestatud aistinguid pidada lugeja ja sõnade samasuseks, lugeja sõnaks saamiseks. Kikas rõhutab, et selline saamine saab aga juhtuda vaid siis, kui märgatakse lugemisel tekkivate aistingute ja tähenduste paljust.
“Kuigi uurimus näitas, et sõnalise keelega kaasnevaid küllastusi ei ole ilma sümboolse ja analüütilise mõtlemiseta võimalik laiemasse kirjandusdiskursusesse siduda, järeldus, et nende märkamine ja tunnustamine on olulised nii luuletuse kogemisel, kui selle tõlgendamisel,” võtab Kikas oma doktoritöö kokku. Kuna tema uurimistöö oli alles esimene katse aistingute lugemiseks luules, siis loodab Kikas pakkuda ainest edasisteks aruteludeks. Esmajoones kannustab ta aga lugejaid luulet mõista püüdes märkama ning usaldama vähimaidki lugemisel tekkivaid aistinguid ja impulsse, kuna neist saab alguse abstraktseimgi tähendus.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Kristiine Kikas kaitseb doktoritöö
"Uncommonness in the Commonplace: Reading for Senseation in Poetry" („Tavatu tavapärases: aistingu lugemine luules“) 10. juunil algusega kell 14.30. TTööga saab tutvuda ETERAs.
Doktoritöö juhendaja on professor Eneken Laanes, oponendid Ohio Osariigi Ülikooli dotsent Robert Hughes ja Agderi Ülikooli professor Charles Ivan Armstrong.