Doktoritöö uuris naiskirjanike mõttelugu

Ksenia Shmydkaya kasutas doktoritöös kolme naise – Stanisława Przybyszewska (1901–1935, Poola), Sylvia Townsend Warneri (1893–1978, Suurbritannia) ja Olga Forši (1873–1961, Nõukogude Venemaa) – maailmasõdade vahelisel perioodil kirjutatud ajaloolisi teoseid, et uurida, kuidas toimivad revolutsiooniga seotud nähtused erinevates kultuurikontekstides. Tema põhieesmärk oli luua uus meetod, mille abil uurida sõdade vahelise Euroopa ajaloo kolme nähtust: arusaamu minevikust, vaimset seotust ja praktilist kokkupuudet revolutsiooniga ning naiste kirjanduslikku loomingut.

Kolme erineva juhtumiuuringu käigus jälgib doktoritöö iga vaatlusaluse teose „elujärge“ alates selle sünnist autori mõtetes, loomist tekstina ja lõpuks teose vastuvõttu ühiskonnas. Selline meetod suunab tähelepanu ilukirjanduse rangelt kirjanduslikust vaatenurgast laiemale sotsiaal-ajaloolisele kontekstile: revolutsioone käsitlevaid ajaloolisi romaane ja näidendeid uuritakse autorite intellektuaalse tausta kontekstis ja vaadeldakse, kuidas avalikkus neid teoseid vastu võtab. Nii ilmneb, et Przybyszewska mitmes teoses sisalduv 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni arhitekst on ühtaegu keerulise filosoofilise süsteemi põhipunkt ja Poola poliitiliste murede peegel; Warneri romaan „Summer Will Show“, mille tegevus toimub 1848. aasta Prantsuse revolutsiooni ajal, kajastab autori enda eraelulist ja poliitilist kogemust rahutute 1930ndate ajal ning selgub ka, et Forši väljamõeldud elulood 18. ja 19. sajandi revolutsioonilistest tegelastest – 1917. aasta Vene revolutsiooni eelkäijatest – on palju keerulisemad, kui Nõukogude romaanide maine seda eeldab.

Doktoritöö näitab, et kuigi kolm autorit kuuluvad eri põlvkondadesse ja kultuuridesse, on nende mõttemaailmas ja kirjanduslikus tegevuses struktuurilisi sarnasusi. Töö autor teeb ettepaneku ühendada need „utoopiliseks konstellatsiooniks“, mida iseloomustab see, et kõik kolm naist tajusid teravalt oma kuuluvust poliitiliselt ebakindlasse ajaloolisse hetke, kus kindel usk radikaalsete sotsiaalsete muutuste vajalikkusse ja tulevikku suunatud mõtlemisse leiab oma juured ajaloo mõtestatud käsitluses. See avastus võimaldab oletada, et kirjeldatud kontseptsiooni saab arendada ja rakendada väljaspool neid kolme juhtumiuuringut, et hõlmata rohkem (muidu omavahel mitteseotud) maailmasõdade vahelise Euroopa vasakpoolseid naissoost vaimuinimesi.

Lisaks tõstatab doktoritöö küsimusi ja lükkab ümber üldtunnustatud oletusi selle ajastu ja (ajaloolise) žanri kohta. Töö autor ei nõustu nende aastakümnete teleoloogilise kirjeldusega, mille kohaselt on see vaid sõdade vaheline periood, ja soovitab käsitleda neid aastakümneid kui võimalustele avatud aegruumi. Autor ei poolda ka selle perioodi ajaloolise ilukirjanduse halvustavat käsitlust, näidates, et see žanr ei olnud kaugeltki mitte ainult meelelahutus ja põgenemine tõelisuse eest, vaid sai hoopis ajalookäsitluste ja poliitiliste küsimuste allikaks. Lõpetuseks toob uurimistöö välja alternatiivsed allikad (ilukirjandus, päevikud ja päevauudised) mõtteloo uurimiseks ja väidab, et varasem huvi puudumine nende allikate vastu oli põhjuseks, miks naised kui mitte piisavalt „tõsised“ mõtlejad on siiani kõrvale jäetud – ebaõiglus, mida Ksenia Shmydkaya püüab oma uurimusega parandada.

Tallinna Ülikooli doktorant Ksenia Smhydkaya kaitses 7. novembril doktoritöö „Revolution, She Wrote: Historical Representation in the Interwar Works of Stanisława Przybyszewska, Sylvia Townsend Warner, and Olga Forsh“ („Ajaloo ja revolutsiooni representatsioonid: Stanisława Przybyszewska, Sylvia Townsend Warneri, ja Olga Forshi looming maailmassõdade vahelisel perioodil“). Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Liisi Keedus ja Tallinna Ülikooli professor Julia Kuznetski, oponendid olid Cambridge'i Ülikooli auprofessor Catriona Kelly ja Cambridge'i Ülikooli Marie Curie teadur Zsófia Lóránd. 

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.