Mis teeb hiina keele õppimise lihtsaks ning mis keeruliseks? (Frank Jüris)
Eesti keeles öeldakse arusaamatuse korral, et see on minu jaoks nagu hiina keel. Selle vältimiseks, tutvustan hiina keelt lühidalt. Hiina keel ehk 漢語 (Hànyǔ) tähendab tõlkes han'ide keel ja seda kõneleb emakeelena 91.6 protsenti Hiina rahvastikust. Hiina keel jaguneb dialektideks ehk murreteks, millest suurimad on mandariini, wu, mini ja yue. Hiina keelt ja selle erinevaid murdeid kõneleb emakeelena umbes kuuendik inimkonnast ning võõrkeelena kõnelejate arv on kasvamas üle terve maailma.
Hiina keele murdeid ühendab ühine kirjakeel, mis on muutumatuna püsinud peaaegu 2000 aastat. Hiina keele õppimise teeb keeruliseks, ja samas lihtsaks, et kirjamärk representeerib objekti, sõltumata hääldusest. See tähendab, et ajalehe lugemiseks tuleb selgeks õppida paar tuhat kirjamärki ning teksti mõistmisel pole häälduse tundmine oluline. Mandariini hiina keele kõnelemise teeb keeruliseks, ja samas efektiivseks, tonaalsus, mis tähendab, et ühte ning sama silpi saab hääldada nelja erineva tooniga, millega muutub ka sõna tähendus: 媽媽罵馬嗎? Ma1ma ma2 ma3 ma0? Kas ema sõimab hobust?
Hiina kirjamärgi kirjutamisel on kindel järjekord: ülevalt alla, vasakult paremale. Hiina keele kirjamärgid jagunevad piktogrammideks, idiogrammideks ja liitmärkideks. Piktogrammid tähistavad objekti ja nähtust pildi kujul: 水，木, 人. Idiogrammid tähistavad aga abstrakseid mõisteid:上，下，中. Iga hiina märk koosneb umbes 200-300 erinevast idiogrammist ja piktogrammist (好，家). Loodan, et olete minuga nõus, et hiina keel pole mingi raketiteadus.
Teemast, miks on hiina keel ja teiste Aasia riikide keeled tänapäeva globaliseeruvas maailmas nii olulised, ning kas meil tuleb neid keeli õppida või piisab lihtsalt sellest, kui kasutame tõlkimiseks kaasaegseid tehnoloogiaid, nagu näiteks erinevad mobiilirakendused, kuuleb Tartus 9. ja 10. mail rahvusvahelisel konverentsil „Asia Update“. Konverentsi keskmes on globaliseeruv Aasia ning juttu tuleb paljudest erinevatest teemadest.