Pressiteated

Õpilase partnerina kaasamine võõrkeeletunnis kannab vilja

24. jaanuaril ilmunud Õpetajate Leht on pühendatud võõrkeelte õpetamisele, mis on teadupoolest humanitaarteaduste instituudi tugevus ning uhkus. Merilyn Meristo ning Aigi Heero rääkisid, mis on võõrkeelte õpetamisel tulipunktis ning arutlesid selle üle, kuidas toetada keeleõpet, et säiliks huvi keele vastu ja toimuks areng?

Õpilase partnerina kaasamine võõrkeeletunnis kannab vilja
Õpilase partnerina kaasamine võõrkeeletunnis kannab vilja

 

24. jaanuaril ilmunud Õpetajate Leht on pühendatud võõrkeelte õpetamisele, mis on teadupoolest humanitaarteaduste instituudi tugevus ning uhkus. Merilyn Meristo ning Aigi Heero rääkisid, mis on võõrkeelte õpetamisel tulipunktis ning arutlesid selle üle, kuidas toetada keeleõpet, et säiliks huvi keele vastu ja toimuks areng?

Riikliku õppekava järgi peaks gümnaasiumilõpetaja olema saavutanud inglise keeles iseseisva keelekasutaja taseme (B1–B2). Ometi näitavad ülikooliõpingute alguses sooritatavad keeletestid hoopis teistsugust pilti. Ligi veerand noori vanuses 19–25 aastat on inglise keeles kõigest algtaseme (A1–A2) keelekasutajad. Nad oskavad lugeda ja saavad aru lihtsamast ingliskeelsest tekstist ning mõistavad globaalsel tasemel mitte eriti keerulist ingliskeelset kõnet, aga keelt aktiivselt kasutada ei suuda.

Nendest omakorda poolte sünniaasta jääb käesolevasse millenniumisse. Seega räägime üliõpilastest, kes on koolis inglise keelt õppinud, elanud ingliskeelses digimaailmas, ja nende kahetsusväärselt madalat keeletaset ei vabanda asjaolu, et nad õppisid inglise keele asemel mõnda teist võõrkeelt (Nõukogude ajal näiteks saksa). Ka ei õpetata inglise keelt üheski Eesti tavakoolis kolmanda võõrkeelena, milles jõutaksegi üldjuhul esmatasandini ehk A2-tasemeni. Kõvera teist äärmust esindab väga kõrge tasemega vaba keelekasutaja, kes suudab end väljendada spontaanselt ja diskuteerida keerulistel abstraktsetel teemadel (C1/C2-tase). Viimaste seas domineerivad värsked koolilõpetajad ja mitte tingimata need, kes on vahepeal elanud ja töötanud ingliskeelses keskkonnas. Iseenesest on tegemist tavapärase kausikõveraga, kuid mõtlemapanev on nii suur lõhe. Mõlemat äärmust esindavad noored on saanud Eesti gümnaasiumihariduse.

Kuidas toetada keeleõpet, et säiliks huvi keele vastu ja toimuks areng?

See, et samas võõrkeeleõppe rühmas on koos eri taseme ja huvidega õpilased, on tavapärane. Võimekamatel õpilastel hakkab igav, nõrgematel käib üle jõu – ilmselt tuttav situatsioon paljudele keeleõpetajatele. Aga kui palju on keeleõpetajaid, kes seovad oma õpetamise kaugemad eesmärgid õpilaste erinevustega ja annavad neile võimaluse teha valikuid ja rääkida kaasa oma personaalse õppeprotsessi kujundamisel? Metakognitiivsete strateegiate kasutamine keeleõppes ei ole uudis, kuid endiselt alarakendatud lähenemisviis. Oma õpieesmärkide seadmine, nende kontrollimine, samuti hindamisprotsessi kujundamine ja juhtimine väldib ülalmainitud situatsiooni, kus üks igavleb ja teine ei saa millestki aru, ning lõppkokkuvõttes kummagi õpilase võõrkeeleoskus ei arene. Ennastjuhtiv õpilane on võõrkeeletunnis õpetaja partner, mõistab tegevuste tähendust ja tajub isikliku vastutuse tähtsust.

Kuidas tuua õpilaste huvid võõrkeeletundi?

Õpetaja loob tunnis õhkkonna, kus õpilane on kaasatud oma õppetegevuse planeerimisse, ja just siin on koht, kus õpilane saab oma huvialad põimida keeleõppesse ja teha ise oma arengut toetavaid valikuid. Kõrge võõrkeeleoskusega noortel on palju kooliväliseid hobisid, kus võõrkeelel on tähtis roll. Siin on väga lihtne seos – keeleoskus toetab hobi harrastamist ja vastupidi, harrastamisel areneb ka keeleoskus. Aktiivset tegutsemist väljaspool kooli võib muuhulgas pidada meie õpilaste PISA edu üheks selgituseks. Teadmine, et ei õpita ainult koolis, vaid ka väljaspool kooli, pole uus, ent hobide oskuslik sidumine õppeprotsessidega pole formaalõppes veel kuigi levinud. Võõrkeeleõppes on õppematerjali ressurssi piiramatult. Kui võimaldada õpilastel väljuda tavaraamidest, on nad on tihtipeale leidlikumad, oskavad valida enda võimetele vastava raskusega väljakutseid ning siduda neid oma hobidega, millega kaasneb vajadus pingutada ja jõuda eduelamuseni.

Millised on ootused õpetajale?

Õpilase autonoomiat toetav õpetaja usaldab oma õpilasi ja sündiv koostöö väljub klassikalisest hierarhilisest mudelist. Jätkusuutlikud muutused ei sünni üleöö ja valikute tegemist peab õpetaja koos õpilastega mõtestama, nagu ka tunnireeglites tuleb ühiselt kokku leppida, ikka koostöises ja usalduslikus õhkkonnas.

Muutus peab algama õpetajast endast – arusaam, kas ja miks on vaja oma senist praktikat muuta. Et heterogeense tasemega võõrkeelerühmas saaksid kõik õpilased jõukohaselt areneda, on vaja diferentseeritud lähenemist. See ei tähenda õpetajale tingimata lisakoormust, vaid ennekõike õpilastele õppeprotsesside juhtimise õpetamist ehk seda, millest eespool oli juttu. Keeleõpe toimub läbi vigade, mille analüüsimise oskust saab keeletunnis edukalt ära kasutada just eri tasemega õpilastega.

Palju on räägitud keeleliselt andekate õpilaste toetamisviisidest: neile koolivälise mentori kaasamisest, lisakursuste pakkumisest, individuaalsest juhendamisest jne. Andekas õpilane, kes on õppinud seadma endale mõtestatud eesmärke, oskab valida õpistrateegiate seast ja juhtida oma õppimist ise. Ta ei vaja tunnis erikohtlemist, vaid õpetaja süstemaatilist tuge ja kinnitust, et liigub õigel kursil.

Võõrkeele õppimine võiks ja peaks olema positiivset elamust pakkuv protsess, mille algataja ja suunaja on õpetaja, kes annab õpilasele vajalikud oskused ja õpivahendid. Tundes õpistrateegiaid ja osates neid enda vajaduse järgi rakendada, on õpilase võõrkeeleareng pidev ja tulemuslik, ega pidurdu algaja tasemel.