Ühe Minuti Loeng

Ühe Minuti Loeng: mis on heaolu-budism (Alari Allik)

Budistlik traditsioon on läbi aegade olnud oma hoiakult askeetlik ja leidnud, et inimene peaks vabanema igasugu mõnuainetest, et näha tegelikkust moonutusteta, räägib minutiloengus TLÜ humanitaarteaduste instituudi Jaapani uuringute lektor Alari Allik.

Aasia

 

„Dhammapadas“, mis kuulub Buddha õpetuse vanimaid üleskirjutusi sisaldavasse paali kaanonisse, on öeldud: „Raske on talitseda kerglast meelt, mida suunab himu. Meele ohjeldamine on hüve. Ohjeldatud meel toob õnne“ (III:35).  

Käitumisjuhistes on inimesi hoiatatud meelemürkide eest, mille hulka loeti tihtipeale ka tants ja muusika. „Ida mõtteloo leksikonis“ (Tartu Ülikool, 2011) on munkadele suunatud kümne käitumisjuhise hulgas välja toodud järgmised keelud: vältida joovastavate jookide tarvitamist; vältida tantsu, laulu, muusikat ja etendusi; mitte kanda ehteid, kasutada lõhnaaineid ega kaunistada iseennast. 21. sajandi kultuuri kontekstis on budistid hakanud arutlema ka selle üle, kuidas mõjuvad Netflixi või arvutimängude seltsis veedetud nädalavahetused neile, kelle sihiks on jõuda kõikide ihade vaibumise ja vaimse rahuni. Digitaalne meelelahutus tekitab tugevaid emotsioone, millest on kerge sõltuvusse jääda.

Traditsiooniliste ettekirjutuste valguses tekitab küsimusi ka tänapäevane heaolu-budism, mis oma ameerikalikus versioonis on saanud meelelahutustööstuse osaks. Näiteks toimub juunikuus Beverly Hillsis Los Angeleses üritus nimega Buddhafest, mille taotlus on igati õilis – levitada häid mõtteid ja aidata inimesi –, aga samas sarnaneb kokkutuleku formaat kõikidele teistele üritustele, mille pealkirjad on moodustatud valemi x+fest järgi. Budistliku mõttetarkuse „staare“ (need on enamasti inimesed, kes on avaldanud müügiedetabelite tippu jõudnud teoseid mindfulness’i ja muude praktikate teemal) kuulates on kerge tekkima tunne, et kõik probleemid on lahendatud, aga enamasti on see tühipaljas illusioon, mis haihtub kohe, kui pidu lõppeb ja tuled kustuvad.  

Festivalidroogi uimastav mõju lahtub ja järgmisel hommikul on suure hulga raha välja käinud külastaja jälle silmitsi omaenese halli tegelikkusega. Ta vajab järgmist doosi. Ja nii jääbki „idamaiste“ mõnuainete tsükkel lõputult kestma. Sellisesse tsüklisse sattunud inimese turjal laseb liugu terve tööstusharu – mitmesugused videokursused, raamatud ja ritriidid peavad seda õõnsat tunne, et midagi on ikka veel puudu, mõõduka tasu eest leevendama. Ka Eesti meedias kohtame pea iga päev uudiseid heale järjele jõudnud inimestest, kes rändavad üle maailma ringi, et otsida „sügavaid elamusi“ ja elu mõtet. Ma ei kahtle, et paljud selle kuskilt lõpuks leiavadki, aga tihti võib niimoodi hoopis rahust ja selgusest kaugemale liikuda.

Jaapani filosoofiat ja religiooni uurinud Thomas P. Kasulis rääkis anekdootliku loo sellest, kuidas ta otsustas Jaapani zen-templisse minna, et mediteerida ja saada õpetust sealsetelt zen-munkadelt. Kui templi peamunk sellest kuulis, küsis ta Kasuliselt, miks ta ometi arvab, et neil on talle midagi enamat õpetada kui Sokratesel. Budismis on levinud arusaam, et tõde ei pea otsima kusagilt kaugelt – kõik on inimesele juba antud, tuleb lihtsalt maha istuda, rahuneda ja iseennast tundma õppida. 13. sajandi zen-õpetaja D?gen kirjutas: „Kui inimene hakkab õpetuse poole liikuma, läheb ta esialgu sellest väga kaugele. Kui ta aga mõistab, et õpetus on talle juba õigesti edasi antud, jõuab ta kohemaid oma tõelise olemuseni.“ Selle asemel, et ühelt ürituselt teisele sahmida, peaks harjutama ümbritseva vaatlemist selge ja kriitilise pilguga. Seda saab teha igal pool.

Vaata lisaks: Alari Allik „Vähe on palju“