Anne Uusen: “Kool peaks olema koht, kuhu lapsed lähevad rõõmuga“
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi emakeeledidaktika dotsent Anne Uusen pälvis teenetemärgi pikaajalise pühendumise eest klassiõpetajate ettevalmistamisel, eriala edendamisel ning emakeele didaktika ja õppemetoodika arendamisel.
Mida see tunnustus Sinu jaoks tähendab?
Tunnistan ausalt, et tunnustus tuli suure üllatusena. Esialgu mõtlesin isegi, et ehk anti teenetemärk pigem pika tööstaaži ehk vanuse eest. Kui aga tutvusin teiste tunnustatute töödega, rahustasin end mõttega, et ju olen siiski suutnud ka sisulise panuse anda tulevaste klassiõpetajate ettevalmistamisse.
Eks see teeb ikka rõõmu, kui saad teada, et sinu töö on silma jäänud, midagi tähendanud ja muutnud ning seda ka väärtustatakse. Olen oma kolleegidele väga tänulik selle ilusa üllatuse eest.
Mis on Sind klassiõpetajate ettevalmistamisel kõige enam motiveerinud?
Olen koolielu kogenud mitmes rollis – olnud ise õpetaja ning jälginud ka oma laste ja lastelaste kooliteed. Olen näinud nii koolielu rõõme kui ka keerukamaid hetki. Just seetõttu on minu suurimaks motivaatoriks olnud lootus, et meie õppekava läbinud õpetajad suudavad muuta koolielu lastele loomulikuks ja toetavaks osaks nende igapäevaelust.
Kool peaks olema koht, kuhu lapsed lähevad rõõmuga – koht, kus koos kaaslaste ja õpetaja toetusel tegutsetakse, õpitakse ja arenetakse, omandades samal ajal eluks vajalikke teadmisi ja oskusi.
Millised oskused on tulevastele klassiõpetajatele kõige olulisemad?
Kõige olulisemate oskuste esiletoomine ei ole lihtne, sest kõik pädevused on omavahel seotud. Minu jaoks on aga keskne arusaam, et kooli roll ei ole ainult akadeemiliste teadmiste edasiandmine ja hindamine. Sama oluline on, et õpilased saaksid õppida rahulikult, rõõmsalt ja vastavalt oma võimetele ning huvidele.
Selleks vajab õpetaja põhjalikku ettevalmistust – nii ainealaseid, didaktilisi kui ka psühholoogilisi teadmisi – ning oskust neid praktilises töös paindlikult rakendada. See ei ole lihtsalt loosung: mida kindlamalt õpetaja end nii teoorias kui praktikas tunneb, seda loomulikumalt suudab ta luua toetava ja inimliku õpikeskkonna, kus kõigil on hea olla.
Kuidas on Sinu hinnangul arenenud emakeele didaktika õpetamine?
Huvitaval kombel ei ole emakeele didaktika põhialustes toimunud väga suuri muutusi. Tegevuspõhisest ja elulisest õpetamisest on räägitud juba aastakümneid. Juba oma magistritöös 1998. aastal kirjutasin vajadusest pöörduda tagasi loomuliku õpetamise põhimõtete juurde, mis nõukogude ajal tahaplaanile jäid. Seda suunda olen oma töös järjepidevalt hoidnud ja arendanud.
Küll aga on muutunud õpetamise viisid – eriti tänu digivahendite kasutuselevõtule. See võimaldab loengutes keskenduda rohkem aruteludele, analüüsile ja praktilistele tegevustele, sidudes need iseseisvalt omandatud teooriaga.
Mis on Sind õpetaja ja õppejõuna kõige rohkem inspireerinud?
Mind on inspireerinud inimesed minu ümber.
Nii varasemad kui ka praegused kolleegid, kes teevad oma tööd pühendumuse ja professionaalsusega, on olnud suureks innustuseks. Nende toetus ja tunnustus aitavad edasi liikuda ega lase loorberitele puhkama jääda.
Sama oluline inspiratsiooniallikas on koolides töötavad head klassiõpetajad – need, kelle klassides on rahulolevad õpilased, kes kasutavad eesti keelt hea meelega ja tunnevad õppimisest rõõmu.
Anne Uuseni töö ja pühendumus on kujundanud mitmeid põlvkondi õpetajaid ning aidanud kaasa sellele, et Eesti kool oleks koht, kus õppimine on tähenduslik, toetav ja inimlik.