Vabatahtlike üliõpilaste programm – Kaspar Nurmiku kogemus
2021. aasta alguses alustati Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli initsiatiivil ning Haridus- ja Teadusministeeriumi toel vabatahtlike abiõpetajate programmiga, mis leevendaks distantsõppe tõttu koolide ja lasteaedade nii õpetajate kui õppijate suurenenud koormust. Nüüd on programm suunatud ka Ukraina sõjapõgenike toetamiseks meie haridussüsteemis.
Küsimustele vastab pedagoogika II kursuse tudeng Kaspar Nurmik.
Miks otsustasid vabatahtlike üliõpilaste programmiga liituda?
Otsustasin liituda vabatahtlike üliõpilaste programmiga, kuna soovisin end õpetajana proovile panna ja rohkem kogemusi omandada, et tulevikus oleks veidi kergem õpetaja tööga kohaneda. Olin kuulnud selle programmi kohta positiivset tagasisidet.
Kui keeruline oli liitumise protsess ja sellega seotud asjaajamine?
Liitumine programmiga ning asjaajamine oli küllaltki lihtne protsess, väga kiirelt võttis kool minuga ühendust ning edasised sammud möödusid mõlema osapoole jaoks sujuvalt ja mugavalt.
Õppisin seda, et kohe alguses ei pea ega saagi kõike osata ning teada, kuidas ja mida teha. Tuleb katsetada ja proovida.
Kaspar Nurmik
pedagoogika II kursuse tudeng
Palun kirjelda oma kogemust ja tegevusi vastavas koolis/lasteaias.
Minu ülesanne oli koolis toetada ja märgata tundides abivajavaid õpilasi ning aidata õpetajal tunde läbi viia. Kui õpilane ei suutnud klassikeskkonnas hakkama saada, siis viisin läbi ka üks-ühele õpet. Selline kogemus, kuidas õpilasi individuaalselt toetada, oli silmiavardav ning praktilise poole pealt just tulevikuks väga vajalik.
Mis oli programmi jooksul emotsionaalselt kõige tänuväärsem hetk?
Sellist ühte kindlat hetke ei meenugi, aga ilmselt need momendid, kui seletad õpilasele konkreetset teemat ja temas tekib see rõõm ja positiivne tunne, et ta sai sellest aru ning ütleb aitäh.
Mis oli programmi juures kõige suurem katsumus?
Kõige suurem katsumus oli kohaneda töökeskkonnaga, kuna kool, kus vabatahtlikuna töötasin, oli suur ning erinevaid tegevusi, millele keskenduda, mitmeid.
Mida kõige rohkem sellest kogemusest ja koostööst õppisite?
Õppisin seda, et kohe alguses ei pea ega saagi kõike osata ning teada, kuidas ja mida teha. Tuleb katsetada ja proovida, kindlasti kogenud õpetajatega läbi rääkida ning konsulteerida, mis kõige paremini mõne õpilase või klassi puhul töötab. See võtab ka endalt rohkem pingeid ja stressi maha.
Mis on põhiline põhjus, miks soovitaksid teistelgi programmiga liituda?
Soovitan seda programmi, kuna tõesti koostöö nii koordinaatori kui ka kooliga oli väga hea ning jätkub praegugi. Selle programmiga saab siduda ülikoolis õpetatavaid pedagoogika aineid, mis annavad head alusteadmised tulevikuks.