Loodusblogi

Doktor Sander Paekivi: tunnen, et olen juhendajate toel paremaks inimeseks muutunud

Tallinna Ülikoolis on viimase aasta jooksul doktoritööd kaitsnud hulk tarku ja andekaid inimesi, keda sügisel pidulikult ülikoolis promoveeritakse. Tänavune uute doktorite promoveerimine toimub 20. novembril. Tegime värskete doktoritega juttu. Küsisime nende praeguste tegemiste kohta ning seda, kuidas nad end väitekirja kirjutamise ajal motiveerisid ning distsiplineerisid. Uurisime muidugi ka seda, kuidas nad oma teadustööga maailma parandavad.

Sander Paekivi

Sander Paekivi kaitses Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis väitekirja, milles uuris närvirakkude mudeleid, et leida raku käitumismustreid kirjeldavaid valemeid.


  • Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde? 

Sander Paekivi: Huvi oli rohkem metoodika ja laiema suuna "matemaatika ja analüütilised võtted" vastu. Magistriõpingutes olin sellel suunal ning jätkamine doktorantuuris avanes professor Romi Mankiniga vesteldes. Praegu töötan ülikoolis nooremteadurina ning kasutangi doktoritööst saadud teadmisi ikka teadustöö jaoks edasi. Muudes tegevustes rakendan kõige enam vast stohhastikat ja üldist süstemaatilist mõtlemist. Pea igat asja saab mudelina analüüsida ning tõenäosusliku käitumisega arvestamine on alati kasulik.

  • Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Mul on alati olnud üks kindel taktika suurte projektide valmis jõudmises. Esmalt, alustan vara, et oleks rohkem aega tupikutest välja pääseda ning tupikud tekivad kõigil, kas varem või hiljem. Teiseks, küsin varakult nõu. Kui satun tupikusse, katsun arutada juhendajate või kolleegidega nii pea, kui saab. Valehäbi abi küsimise ees on destruktiivne ning vaid aeglustab õppeprotsessi. 

  • Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kunstinäituse korraldamine teadustöödest. Iga pilt oli kaunis, aga sisaldas vaid ohtralt informatsiooni päriselt uuritud ja publitseeritud süsteemist.

"Mul on alati olnud üks kindel taktika suurte projektide valmis jõudmises. Esmalt, alustan vara, et oleks rohkem aega tupikutest välja pääseda ning tupikud tekivad kõigil, kas varem või hiljem. Teiseks, küsin varakult nõu."

  • Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? 

Aeg-ajalt kulutasime juhendajatega mitu tundi üksikute lausete lihvimisele. Need oli lõbusad ajad, rääkisime ühes keeles ühest asjast, aga ikka enne tundidepikkust arutelu aru ei saanud.

  • Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas see maailma parandamine õnnestus?

Ei usu, et parandasin. Ehk aga jõuab parandada teisiti — õpetades ja edasi õppides. Tunnen ennast ise küll nii, et olen juhendajate toel paremaks inimeseks muutunud.

Sander
Sander Paekivi juhendaja Romi Mankiniga

  • Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Raske on nimetada kindlat teadlast või mõtlejat, kellega sooviks töötada. Füüsika ajaloost on suuresti näha, et kõik toetuvad kellelegi vanemale ehk soodsad tingimused võimaldasid edasi liikuda. Vastaksin siis pigem nii, et sooviksin töötada toetavate inimeste kõrval, nagu olen saanud seni.

"Tunnen, et kuulatakse teadlasi küll vähe, aga kas just sellepärast, et nende häält kuulda pole, ei tea. Arvan, et kui teadlasena häält teha, peab tundma neid, kellega kõneldakse."

  • Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel/järgmistel aastal?

Kriis tõi selgelt välja, et töökoht ja kodu lahus hoida on oluline, vähemalt minule. Ruumis oma asukoha vahetamine pea adekvaatseks toimimiseks on seni olnud nähtamatu tähtsusega võte, väärtustan seda nüüd rohkem. Loodan, et tänu teadlaste monumentaalsele kiirusele vaktsiini väljatöötamises, võime kriisi varsti seljataha jätta. Kardan aga, et unustame selle siis ka kiiresti ära.

  • Kas teadlaste ja noorteadlaste hääl on ühiskonnas piisavalt kuulda?

Raske öelda. Tunnen, et kuulatakse teadlasi küll vähe, aga kas just sellepärast, et nende häält kuulda pole, ei tea. Arvan, et kui teadlasena häält teha, peab tundma neid, kellega kõneldakse. Sellist häält kuulen vähem.

  • Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada ning mis aitavad edu saavutada?

Pean kõige olulisemaks väärtuseks universumi ees aupaklikkust. See pärsib enda arvamuste ülimaks pidamist ja hoiab kainet mõistust.

  • Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Frank Herberti “Düün” sari. Väga hea ulme, põnev maailm ning huvitavad oma ajast ees ideed koos eksistentsiaalsete küsimustega.