Tallinna Ülikool

Sander Paekivi: maailma hädad ei tule tarkuse puudumisest!

Kõne doktorite promoveerimisel 20. novembril 2020.

Sander Paekivi

Tänasel ilusal päeval oleme siia kogunenud tähistama meie vastuvõttu teadusmaailma. Teadmiste nimel läbi elatud kannatused on vorminud meist terased ja tähelepanelikud doktorid, kelle südikuses ja sihikindluses enam kahelda ei saa.  Nüüd jääb vaid mõelda, mida, kuidas ja kuhu edasi

Neile küsimustele vastust otsides hakkasin mõtlema, kuidas me siia üldse jõudsime. Meenus üks noorsand, kes alles hiljuti ülikooli astus. Tema soov oli hankida põnevaid uusi teadmisi ja nende kaudu maailma paremaks muuta. Ta õppis ning tema huvi sai rahuldatud. Aga kas ka maailm sellest paremaks muutus – seda ta ei teadnud. 

See mõte kõnetab meid kõiki. Võime põnevil teha suurt teadust, kuid harva on meie tööd koheselt rakendatavad ning kui ka on, siis kas neist sünnib lõpuks head või halba? Kuidas  siis selles olukorras maailma paremaks muuta? 

Doktoritena me aga enam ainuüksi küsimustega, aga ei piirdu. Peame ka vastuseid pakkuma. Omalt poolt pakun järgmise lahenduskäigu. Nimelt, meie uus tiitel, „PhD“, on vana-kreeka keelne lühend, mis meie keeli tähendab filosoofiadoktor. Filosoofia moodustub omakorda sõnadest philos ja sophos ehk armastav ja tarkus. 

Väidan, et tarkus on siinkohal huviobjekt, mille me ise endale valisime. Meie tiitli palju olulisem osa on aga philos, armastus. Me pole doktorid eelkõige seetõttu, et oleme väga targad, vaid sellepärast, et oleme tarkust niivõrd armastanud. 

Ma loodan siiralt, et see armastus on vaatamata väsitavale teekonnale alles – sest mille muuga vastata maailmas võimu võtvale valele, hirmule ja teadmatusele tuleviku ees. 

Ega need mured teadmiste puudumise tõttu pole esile kerkinud!

See armastus maailma ja tema peidetud mustrite vastu suunas meid doktorantuuri ja silus ning sillutas ka äsja lõppenud teed. Seda teed ehitasime üheskoos paljudega, kes meid toetasid teaduses ja ka selle kõrval: garderoobitädi, kes hommikul edu soovis; õppenõustajad, kes ainepunkte semestritele jaotada aitasid; juhendajaid, kes olenemata raskustest aina julgust sisendasid; pere ja sõbrad, kes õlale patsutasid ja ei lubanud alla anda. 

Seda armastust ja hoolt, mida meisse nõnda panustati, peame nüüd jagama maailmale. Selle alusel võib sündida usaldus, usaldusest teod ja tarkadest tegudest parem maailm. 

Juba ammused tarkusearmastajad tõdesid, et tegutseda tuleb mõistuse ja käega – mente et manu. Üks mu hea sõber aga ütles, et armastus on samuti tegusõna. Usun, et just nii mõeldes leiame viisi juhtida teaduse kätt, luua paremat maailma. Ärme unustada armastust – ei tiitlis ega ka elus. See annab tegudele õige lähtekoha, inimesele väärilise mõõte. 

Mente, et manu, sed ne obliviscaris amorem.