Elina Karu- minu esimene aasta Tallinna Ülikoolis
Elina Karu on Tallinna Ülikooli sisekommunikatsiooni spetsialist. Tema esimene tööaasta on möödunud suures osas ülikooli kui organisatsiooni tundma õppides. Uurime, kuidas tal läinud on ja mida üllatavat ta selle aja jooksul teada on saanud.
Kas tunned, et oled aasta jooksul akadeemilisse maailma ja enda rolli ülikoolis hästi sisse elanud?
Esimene aasta on kulgenud akadeemilise kalendri lainetel surfamise tähe all. On olnud väga kiireid aegu, siis veidi rahulikumaid, taas kiiremaid. Siiani harjun selle lainetusega. See ongi olnud suurim väljakutse – aja ja enda ressursi õige planeerimine.
Üldiselt tunnen, et olen üsna hästi sisse elanud. Kuna olen kaasatud paljudesse töörühmadesse, on pilt ülikoolist, siinsest töökultuurist ja mu enda töistest väljakutsetest nüüdseks tunduvalt selgem kui oli aasta tagasi. Tark ei torma, nagu öeldakse.
Olen õppinud tundma ka oma meeskonnakaaslasi ja viise, kuidas nad tööd teevad – see on olnud väga põnev teekond. Oleme inimestena üsna erinevad, aga koostöö toimib ja päeva lõpuks tean, et mul on seljataga inimesed, kes toetavad minu tööalast arengut.
Mis paneb sind enda tööst rõõmu tundma?
Ma armastan erinevate inimestega suhtlemist ja nende võimestamist ning taipamisi, mis erinevatest vestlustest tulevad. Olen rõõmus selle üle, et mul on tööl võimalik toimetada nii üksinda kui ka koos teistega, kohtuda väga toredate ja südamlike inimestega ning muidugi end täiendada, nii isiklikult kui ka tööalaselt.
Minu suurim eesmärk on kujundada ülikooli organisatsioonikultuuri selliseks, kus kõik tunnevad end väärtustatuna, aga mõistan, et seda ei saa teha üksi. See eeldab kõigi Tallinna Ülikooli töötajate tahet ja panust. Muutus võtab aega, aga näen, et see on võimalik – ja see teeb rõõmu.
Kui saaksid üheks nädalaks vahetada enda ameti ülikoolis kellegi teisega, siis mis ametit tahaksid proovida? Miks?
Lektori ametit võiks küll proovida. Mind huvitab, milline on selle ameti köögipool ja valukohad.
Mida sa aasta jooksul ülikoolis töötades õppinud oled?
Minu jaoks on olnud olulisim taipamine, et paljusid asju ei pea kohe teadma. Suur õppimiskoht on olnud ka kõike mitte isiklikult võtta. Tõsi on see, et me toome oma igapäevaelu tööle kaasa, vähesed suudavad muudest eluvaldkondadest tulenevad emotsioonid tööle tulles välja lülitada. Hea on seda inimestega suhtlemisel arvesse võtta.
Mida sa enda kogemuse põhjal soovitaksid äsja ülikooli tööle tulnutele – mida peaks teadma ülikoolis töötamise kohta?
Ülikooli sisse elamine võtab üksjagu aega, seega ole endaga lahke ja ära karda teha vigu. Jää iseendaks. Hoia meel avatuna, sest suure tõenäosusega käivad ülikoolis asjad veidi teisiti kui seni harjunud oled.
Raamatuaasta küsimus: Mis raamat sul hetkel pooleli on? Miks sa just selle raamatu lugemiseks valisid?
Mul on tavaliselt korraga pooleli 2-3 raamatut. Loen enamjaolt inglise keeles. Hetkel on pooleli Lucy Score’i „Things we left behind“ ja Lisa Feldman Barretti „How emotions are made“. Eestikeelsetest raamatutest lugesin viimati meie ülikooli vilistlase Kerli Kirch Schneideri raamatut „Minu Florida“. Valisin selle kergeks puhkuselugemiseks ega pettunud.