Lemmi Linna–53 aastat Tallinna Ülikooli heaks

Te olete ülikoolile truu olnud 53 aastat. Mis teid nii kaua selle ameti juures
on hoidnud?

Tulin Lomonossovi tänava ühiselamusse (praegune Gonsiori tänav) tööle sõbranna soovitusel. Alustasin pesulaohoidjana, siis olin pasportist. 1979. aastal läksin Pärnu mnt ühiselamusse juhatajaks. Tegelikult pidin minema vaid dekreeti jäänud komandanti asendama, aga jäin sinna lõpuks 2010. aastani.

Kui Pärnu mnt ühiselamu kinni pandi, läksin pensionile. Kolm aastat hiljem läksin Karu tänava ühiselamusse külla endistele töökaaslastele ja nägin seal ka oma endist ülemust. Ta küsis siis, kas ma tahaksin jälle tööle tulla – et tal on just vaja uut inimest Räägusse lapsehoolduspuhkuse ajaks. Mõtlesin, et võin ju küll minna, kui on ilus ja hea hoone. Nii ma tulin taas ajutiseks, aga jäin lausa 13 aastaks.

Mulle meeldib see töö – rahulik ja saab üliõpilastega suhelda, see meeldib mulle väga. Iseendaga leppisin siis kokku, et hea küll, töötan, kuni riiul majaraamatuid täis saab. Nüüd ongi viimane kaust, mis riiulisse mahub, ja see jääbki minu jaoks viimaseks.

Kui te töölepingu sõlmisite, siis kas oleksite osanud ette kujutada, et te ka
53 aastat hiljem sellel ametikohal veel töötate?

Ei, üldse mitte. Need on olnud toredad juhused, et ma selle ametiga nii kaua seotud olen olnud. Ma pole seda kunagi kahetsenud. Ühiselamust on selle aja jooksul läbi käinud niivõrd huvitavaid inimesi.

Mäletate te lepingu sõlmimise päeva? Te olite siis 30. eluaastate alguses.

Seda tõesti ei mäleta. Ma pole kindel, kas vormistatigi leping.

Seda eluperioodi mäletan aga küll. Mul oli siis kaks väikest last ja vajasin tööd, mida saaksin laste kõrvalt teha. Tegelikult olen hariduselt õmbleja. Enne ülikooli ühiselamus majahoidjaks hakkamist töötasin Lembitu Õmblusvabrikus õmblejana 11 aastat, see oli vahetustega töö. Kui lapsed sündisid, oli väga raske mehega laste valvamist vahetada pidevalt. Sellepärast olin nõus kohe proovima uut tööd, kui sõbranna pakkus.

Ühiselamus oli tol ajal ka huvitav – väga palju oli asjaajamist ja suhtlemist tudengitega, et paberimajandus oleks korras. Poiste arvele võtmine toimus sõjakomissariaadis ja ühiselamusse sissekirjutus passi alusel passilauas. Üüriraha maksti ühiselamu juhatajale ehk komandandile raamatupidamisest saadud nummerdatud maksekviitungite alusel. Laekunud raha viisin raamatupidamisse.

Te olete enda tööaja jooksul näinud väga erinevaid perioode. Kuidas töö
selle aja jooksul muutunud on?

Kõik käib praegu ikka hoopis teistmoodi. Asjaajamine on veebis, uksed avanevad kiibiga ja suhtlust on vähem. Tegelen vaid nendega, kellel on mõni mure või kui kellegi peale on kaevatud. Aga on ka noored, kellega olen sõbrunenud. Tulevad minu juurde, istuvad diivanile ning räägime maast ja ilmast – kõigest elulisest, väga erinevatel teemadel. See on toredaim asi, mis selle tööga kaasa tuleb – toredad inimsuhted. Aja jooksul on paljud elanikud ka eriliselt hinge läinud.

Varem oli vaja väga palju suhelda teaduskondade ja rektoraadiga, et paberimajandus korras oleks. Seda ametit peeti ka riiklikul tasandil oluliseks, näiteks sain ministeeriumist hea töö eest Lada ostmise loa. Ostsingi endale Žiguli 05-e. Ajad olid teised.

Kui palju see töö tähendab ka siin elavate noorte toetamist?

Väga paljud ju tõesti tulevad otse kodust ega tea üldse, kuidas pesumasin käima läheb või endale hommikul putru teha. Noortel on vaja tuge igasuguste igapäevaste asjadega, ja see on normaalne. Mul on nendest vahel täitsa kahju kohe. Kodust välja kolides peavad nad järsku kõigega ise hakkama saama.

See on ka nii armas, kui minuga jagatakse enda olulisi elusündmusi. Olen näinud nii rõõmsaid kokku kolimisi kui ka taas üksi tagasi kolimist. See käib elu juurde. Elan kaasa eksamitele ja hoian pöialt. Vahel on vaja olnud viia kedagi arsti juurde. Linna pealt olen mõnda enda noort taga otsinud. Ma suhtun ühiselamu noortesse nagu enda lastesse.

Kevaded võivad olla kurvad, kui aastaid siin elanud noored ära kolivad.

Jah, nii see on. See on elu. Ma olen sellega arvestanud, et nad tulevad ja siis jälle lähevad. Aga osad tulevad taas tagasi – magistrisse. Siis on jälle tore! Paljude ühiselamunoorte käekäigu kohta tean tänu telerile ja kultuurisündmustele. Aastate jooksul nägin ju kõiki kultuurhariduse kasvandikke: näitlejad, näitejuhid, tantsujuhid, orkestrijuhid, saatejuhid. Mõnest on saanud tuntud poliitik.

Palju on räägitud legendaarsetest ühikapidudest.

Neid oli tõesti. Pärnu mnt ühikas oli väga vilets ja halvas korras, aga just sinna taheti väga kohta saada, sest seal elasid kultuurteaduskonna üliõpilased – koridorides oli vilgas ühiskondlik elu. Mõned, kes liiga palju viina jõid, tuli ka ühikast välja visata. See oli suur korrarikkumine. Mõne üliõpilase puhul õppejõud käisid palumas, et võtke andekas noor ikka tagasi.

Ma ei mäleta, mis aastal see täpselt oli, aga kultuurteaduskonnale toodi ühikasse klavereid, mis pidid olema just muusikasuuna üliõpilaste tubades. Siis aja jooksul elanikud tubades ju muutusid ja kõigil polnud klaverit toas vaja ning need tõsteti koridori peale. Seda oli päris tihti, kui üks praegune edukas muusik ja helilooja öösiti lõbusas tujus seal klaverit mängis. Sellega oli pidevalt üks igavene jama.

Nüüd selliseid pidusid ei ole, kõik on korralikud ja rahu on majas. Enam ei jooda ja laaberdamisi pole. Praegu on noortel rahaga midagi muud teha, kui alkoholi osta. Reisitakse, ostetakse ilusaid riideid, saab hästi süüa. Omal ajal polnud midagi sellist võimalik. Siis toodi ühikasse meelelahutuseks spordikotitäis õlut, joodi end täis ja vaadati, mis saab.

Mis nõu te annate sellele, kes teie töö üle võtab?

Ma tõesti natuke muretsen, kuidas kõik edasi läheb, sest mulle meeldib süsteemsus ja kord. Praegu kõik toimib, kord on paigas ja kõigile selge ning elu on rahulik. Väga loodan, et minu tööd ei võta üle arvuti. Ka inimesi peab tundma, et kõik sujuks.

Lemmi, te saate juulis 85aastaseks. Mis teie vitaalsuse ja hea tervise
saladus on?

Mu tervisel tõesti pole midagi viga, mida kurta. Igal hommikul sõidan Viimsist bussiga kella kaheksaks hommikul Räägusse. Võiksin südamerahus edasi töötada. Mul pole raske hommikul 5.30 tõusta, et õigeks ajaks tööle jõuda.

Ma ei tee midagi erilist – söön täitsa tavalist toitu: hommikul putru ja keefirit, lõunaks paar võileiba ja kohv ning õhtul kell 18 söön sooja toitu. Erilisi trenne ka ei tee – jalutan iga päev. Mul on head geenid.

Mida te pensionil olles teha plaanite?

Peangi vaatama, kas minna trenni või mõnda päevakeskuse huviringi, et oleks rohkem põhjust kodust välja minna. Tuppa istuma jääda ma ei taha.

Mul on küll kaks last, viis lapselast ja viis lapselapselast, aga elame teineteisest kaugel ja kõik töötavad. Õnneks kohtume tihti ühises maakodus, kus on alati tore. Kuna seal on suur majapidamine ja ma armastan tööd teha, siis toimetan meeleldi aias. Rohkem plaane mul polegi.