TLÜ blogi

Uus kolleeg- Aivi Arunurm

Märtsis liitus personaliosakonnaga personalispetsialist Aivi Arunurm. Uurisime, kuidas Aivi meie juurde sattus.

Aivi Arunurm

Miks sa teed seda tööd, mida sa teed?

Õppisin siin ülikoolis psühholoogiat ning juba õpingute jooksul teadsin, et soovin töötada personalivaldkonnas. See töö on pakkunud mulle aastate jooksul mõnusat vaheldust ja mitmekesisust – võimalust panustada meeskondade heaolusse, suhelda inimestega sügavuti, kujundada süsteeme, lihtsustada protsesse või sukelduda andmeanalüüsi, veetes päevi Exceli tabelites. Personalitöö pole minu jaoks ennast ammendanud, kuid tunnen järjest tugevamat soovi naasta oma algse eriala – psühholoogia – juurde. Seetõttu täiendan end hetkel Moreno keskuses superviisor-coachi väljaõppes.

Mida tähendab sinu jaoks meeskonnatöö? 

Meeskonnatöö tähendab minu jaoks eelkõige usaldust ja vastastikust tuge. See tähendab teadmist, et saan oma kolleegide peale loota – nii keerulistes olukordades kui igapäevastes tegemistes. Hindan väga, kui mul on kõrval inimesed, kellega vajadusel arutada ja nõu küsida. Samuti olen ise valmis tuge pakkuma.

Hästi toimiv meeskond on minu jaoks ka selline, kus hoolitakse mitte ainult tulemustest, vaid üksteisest inimesena. Heas meeskonnas tekib turvatunne – julgetakse oma mõtteid ja arvamusi jagada ilma naeruvääristamist kartmata.

Mille eest oled sa see nädal tänulik?

Olen tänulik, et on kevad – see tähendab, et saan taas toimetada meie maakodus. Talveperioodil me seal ei käi ja kevadeks on tekkinud tõeline igatsus maaelu, linnulaulu ja värskes õhus tegutsemise järele. Oleme renoveerimas vana talukompleksi ja praegu on käed-jalad tööd täis, aga see on täpselt see, mis mulle rõõmu pakub.

Kust ja kuidas inspiratsiooni leiad?

Väga sageli leian inspiratsiooni Pinterestist. Olgu selleks siis ideed käsitööks, aiatöödeks või kodu kujundamiseks – visuaalsed lahendused kõnetavad mind kõige rohkem. Pilt ütleb rohkem kui sada sõna ja sada pilti võib käivitada terve rea mõtteid ja plaane. Sama kehtib ka tööelus: visuaalsed näited, loovad lahendused ja süsteemide kujundamise ideed jäävad mulle paremini meelde just läbi pildi või visuaalse loogika.

Saan palju inspiratsiooni ka inimestelt enda ümber – mul on mitmeid endisi kolleege, kelle pühendumus ja tegutsemine on mulle eeskujuks. Mul panevad silma särama keerulised olukorrad, mis vajavad lahendamist – eriti siis, kui on võimalus midagi päriselt paremaks muuta. Just sellistel hetkedel tunnen, et saan tõeliselt panustada ja kasulik olla.

Mis on su suurim unistus?

Unistan ajast, mil meie maakodu peamaja ja olulisemad kõrvalhooned on lõpuks renoveeritud ning kogu kompleks taas elujõuline. See on unistus, mis on aastatega kasvanud ja mille suunas samm-sammult liigume. Hetkel oleme sellest veel üsna kaugel, aga iga plaan ja teostatud töö viib meid sellele lähemale. Me otseselt ei unista turismitalust, kuid oleme seda ideed kaalunud.

Millega sulle vabal ajal tegeleda meeldib? Kuidas end tööasjadest välja lülitad?

Ma olen loomult tegutseja – niisama jõude istumine pole mulle kunagi sobinud. Mulle meeldib, kui on mingi eesmärk silme ees ja uusi ideid tekib pidevalt rohkem, kui neid lõpuni viia jõuan. Vaba aeg möödub tihti perega – meil on kolm last ja armastame koos ette võtta nii väiksemaid kui suuremaid seiklusi, olgu selleks rattamatkad, loodusretked või muuseumikülastused. Maakodu olen siin juba korduvalt maininud - suur osa minu energiast läheb sinna. Just seal, linnakärast eemal, värskes õhus looduse keskel, lülitun ma tõeliselt tööasjadest välja.

 Eesti raamat 500 raamatuaasta raames palun soovita kolleegile head eestikeelset raamatut.

Kui hindad eestlaste eripärasid ja suudad meie tavade üle naerda, siis kindlasti tasub lugeda Justin Petrone „Minu Eesti“ sarja raamatuid. Samuti on lõbus lugeda Vello Vikerkaare „Pikk jutt, sitt jutt“, mis toob esile meie kummalised kiiksud ja veidrused. Need raamatud pakuvad humoorikat vaadet eestlaste igapäevaellu võõra pilgu läbi. Meil on kombeks jääda oma argitoimetustesse kinni ja ei märkagi, kui teeme midagi, mis teistele rahvustele või väliseestlastele veidi kummaline tundub – mõnikord on just see võõra pilk, mis aitab meil enda harjumusi uue nurga alt näha.