Uus kolleeg- Rebecca Teresa Väärtmaa

Mis sind tõi Tallinna Ülikooli — ja mida loodad siin kogeda või luua?

Sellega on üks huvitav lugu. Nimelt kandideerisin mingi hetk loodus- ja terviseteaduste instituudi turundus- ja kommunikatsioonispetsialisti kohale. Käisin seal vestlusel, kuid paraku ei osutunud valituks. Küllaga sain neilt klassikalise vastuse:“ Jätame sinu andmed alles juhuks, kui teised instituudid peaksid otsima inimest samale positsioonile.“ Ega mul sellesse väga usku ei olnud, sest seda kipuvad paljud lubama. Justkui selline sõbralik fraas, millega negatiivset vastust pehmendada. Aga võta näpust. Tallinna Ülikool pidas oma lubadust! Nii ma saingi kutse töövestlusele ühiskonnateaduste instituuti… ja siin ma nüüd olen. Soovin kogeda uusi ja põnevaid hetki ja tegemisi. Eelkõige astuda välja enda mugavustsoonist ja päriselt, midagi ägedat ja tähendusrikast ära teha. Üks mu suurimaid soove on anda oma panus meie instituudi töö ja maine parendamisse. Külvata mõni seeme, mis kasvab ajas suuremaks. Isegi kui ühel hetkel leian tee mujale , jääb tükike minu panusest ÜTIs edasi elama.

Millist omadust hindad kolleegides kõige rohkem?

Kolleegidega on mul meeletult vedanud - nii tore ja armas kollektiiv. Eelkõige hindad ma nende avameelsust, huumorisoont ja uuendusmeelsust. Samuti on tegemist vägagi kokkuhoidvate inimestega, kes on alati valmis üksteise eest seisma. Mis sind viimasel ajal päriselt rõõmustas — olgu suur või väike asi? Ütleme nii, et minu rõõmustamiseks ei ole palju vaja. Ka kõige väiksemad asjad võivad mu vägagi rõõmsaks teha. Nii juhtus ka hiljuti, kui käisin koertega jalutamas. Kõndisime vanadekodust mööda. Oli õhtune aeg ning paljud vanurid olid juba oma tubades paiksed – kes vaatas uudiseid, kes luges raamatut, kes lihtsalt puhkas. Siis aga ühe akna taga istus vanem proua, kes vaatas niisama välja. Nii kui ta meid nägi lehvitas. Loomulikult lehvitasin talle vastu ja nähes, kui palju rõõmu see talle valmistas sain aru, kui palju võib üks väike žest tähendada. See hetk tegi mind tõeliselt rõõmsaks. Just see, et nii väikese teoga sain kellegi õhtupooliku ilusamaks muuta.

Milline on sinu lemmikkoht, kus saad mõtteid koguda või lihtsalt olla?

Mereäär. See on minu silmis nii rahustav paik, eriti veel kui meri ei ole kõige siledam ja on kuulda lainete loksumist. See on paik, kus ununevad kõik mured ja saab nautida lihtsalt hetkes olemist. Kui saaksid öelda ühele inimesele “aitäh” selle eest, mida nad sulle õpetanud on — siis kellele ja mille eest? Ühele võõrale kliendile, kellele suutsin kunagi kogemata mõned Mimosad sülle kukutada (mhm, päris piinlik). Tema aga lausus selle peale: „ Pole hullu! Inimesed ei ole robotid, kes ei eksi kunagi. See on ehe näide sellest, et sa oled inimene“. See lause on minuga sellest päevast alates kaasas käinud. Kui tuleb ette olukordi, kus mina või keegi teine teeb mõne vea, siis selle asemel, et olla kuri või kurb, mõtlen alati: me ei ole robotid. Me teeme vigu, see on inimlik. Me ei pea olema kogu aeg perfektsed.

Milline raamat, film või tsitaat on sind sügavalt puudutanud?

Eesti raamat 500 raamatuaasta raames, palun soovita kolleegidele head eestikeelset raamatut. Lugesin hiljuti üht autobiograafiat Dylan Alcottist, kes hoolimata sellele, et ta on ratastoolis, on elanud täisväärtuslikku elu ja saavutanud rohkemgi kui paljud kõndimisvõimelised inimesed. See on kinnitus sellest, et elus on kõik võimalik, kui ise piisavalt tahta ja uskuda. Ei ole, et „ei saa“ – kõike saab! Eestikeelsete raamatutega on mul keeruline, sest loen rohkem ingliskeelset kirjandust. Seega jään selle vastuse hetkel kahjuks võlgu.