Arendusprorektori Katrin Saksa kõne prorektorite tänuvastuvõtul

Head kolleegid,
oleme täna kogunenud viiendat korda, et läbi viia meie mäe kuldamise sümboolne akt – see, mis väljendab tänu ja uhkust, aga üha enam ka meie tavade ja identiteedi osa.

Võib ju küsida: kas selleks on tõesti kuld?

Tuletame meelde üht Vana-Kreeka müüti Fryygia kuningas Midasest, kes palus jumalatelt, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Dionysos hoiatab teda: „Ole oma sooviga ettevaatlik, kuningas. Kuld ei pruugi alati õnne tuua.“ Ja nii juhtubki. Kuigi alguses tundub see Midasele imeline, avastab ta peagi, et isegi toit ja tema enda tütar muutuvad kullaks. Ta jääb nälga – nii ihuliselt kui hingeliselt – ja palub jumalatelt, et nad teda sellest needusest vabastaksid.

Miks siis meie selle „needusega“ oma näpud määrime?

Muinasjutte, kus kuld ei too õnne, on palju. Aga sama palju on neid, kus vaprad kangelased saavad oma tegude eest preemiaks kulda ja hõbedat – ning sageli ka kuningatütre käe. Kuld on tasu aususe, vapruse ja töökuse eest.

Kulla ihaldusväärsus pole tänaseks kuhugi kadunud. Ehk olete viimasel ajal reklaamides märganud, et nii kullapood Golden Time kui ka väärismetallidega kauplev Tavid arvavad: parim kooli lõpukingitus tuleb just nende juurest.

Ja tõepoolest – kulla hind tõuseb järjest. Ainuüksi viimase aasta jooksul on see tõusnud umbes 40–45%. Näiteks on tänaseks kulla hind ligikaudu 93–94 eurot grammi eest; kilogramm maksab seega 93 000–94 000 eurot. Ja ennustuste kohaselt jätkub hinnatõus ka järgmisel aastal.

Miks? Põhjuseks on kasvav nõudlus Aasias, aga ka geopoliitiline ebastabiilsus ja majanduslik ebakindlus. Kuld on ajalooliselt olnud turvaline vara ebakindlatel aegadel.

Kuldsed on ka ihaldusväärsed auhinnad – alates olümpiakullast (mis on tegelikult peamiselt hõbedast, kulda vaid mõned grammid) kuni Oskari kuldse mehikese, kuldse karu, lõvi, saapa või pallini välja.

Meie siin ei jaga ei Nobeli preemiat ega Golden Globe’i. Meie pakume hoopis võimalust oma kuldsetel inimestel kullata meie ühist mäge – seda, mis sümboliseerib meie pürgimusi: ikka kõrgemale, ikka säravamaks. Nii kasvab ka meie mäe väärtus – vaat et kiireminigi kui kulla hind.

Ja kuigi tuntud ütlus hoiatab: „Kõik, mis särab, pole kuld“ – nagu teab üks tegelastest Shakespeare’i näidendis "Veneetsia kaupmees" – siis see, mis siin särab, on tõepoolest kuld. Päris ehtne.

Meil on siin karbitäis kõige ehedamat lehtkulda, mida aitab täna mäele kanda BFMi kunstiõppejõud Krista Simson. Küllap jääb mõni tera ka näpu külge!

Neile, kes siin esimest korda – lühidalt ka selle mäe sünniloost. Selle autorid on Oliver Soomets ja Magnus Andre. Tegu on nn „protsendikunstiga“, mis kuulub iga avaliku raha eest ehitatud hoone juurde.
Oliver Soomets rääkis skulptuuri avamisel, et tegu on võimatu objektiga, milleks ta sai inspiratsiooni raamatupoe soodusletist ostetud AjaO Filosoofia Taskuteatmikust. Sirvides leidis ta sealt lõigu, mis rääkis Alexius Meinongi „olematutest objektidest“ – sellistest nagu ümmargune ruut või kullast mägi. Objektidest, mis eksisteerivad vaid meie peas.

See mägi ongi olematu – selles mõttes, et looduses ei saa sellist asja olla: kullast mägi Eestis, mis hõljub õhus ja vahel ka ümiseb. Ja ometi ta on. Ta suhtleb meiega, inspireerib meid. Kutsudes tegema võimatut, pürgima kõrgustesse, muutma olematu olevaks.

See on meie tänuüritus teile – teile, kes olete igaüks omal moel teinud võimalikuks võimatu.

Aitäh teile!