Sündimuskordajatest ja nende tõlgendamisest

Rahvastikunäitajatest on viimastel aastatel Eesti meediaruumis väga palju räägitud. Ka teadlased on sellesse oma panuse andnud. Erinevad riigiasutused on oma poliitikaid vastavalt kohandanud. Paraku oleme jõudnud olukorda, kus ühte teadusvaldkonda ähvardab täielik (poliitiline) kaaperdamine. Viimaste arutelude puhul vajavad täpsustamist mõned rahvastikunäitajad ja nende tõlgendamine. Olgu öeldud, et käesolevas tükis keskendun vaid sündimuse temaatikale, mitte rändele. 

 

Üks sagedamini kasutatud näitaja, mille põhjal tehakse kaugeleulatuvaid järeldusi, on summaarne sündimuskordaja. Kõige lihtsamini öeldes näitab see keskmist laste arvu ühe naise kohta mingil perioodil ja territooriumil. Termini definitsioon aga täpsustab, et see on "keskmine elussündinud laste arv naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid konkreetse aasta sündimuse vanuskordajad. Summaarne sündimuskordaja on aasta vanuskordajate summa (5 aasta vanusrühmade puhul korrutatuna viiega)". Siin on vaja tähelepanu pöörata kahele asjale. Esiteks on tegemist hüpoteetilise olukorraga ("kui kehtiksid") ehk mitu last (keskmiselt) võiks üks naine hüpoteetiliselt oma reproduktiivelu (vanuses 15-49) jooksul saada juhul kui kehtiksid käesoleva aasta sündide ja surmade seisud. Väga raske aga on hinnata/ arvestada/ ennustada, mitu last võiks üks 15-aastane inimene järgneva 30 aasta jooksul saada. Seetõttu nimetatakse seda ka perioodsündimusnäitajaks, mis võib olla väga volatiilne, olenevalt aastast. See võib oluliselt väheneda kui näiteks mingil aastal tuleb Eestisse tagasi palju naisi, kes on vanuses 15-49, aga kes tingimata samal aastal lapsi ei saa. See võib jälle suureneda kui naised vastavas vanuses kolivad Eestist ära.

Teiseks on oluline silmas pidada, et see näitaja on välja töötatud teaduslikul eesmärgil erineva vanusstruktuuriga rahvastike võrdlemiseks, sest teine levinud näitaja - sündimuse üldkordaja - kohandab sündide arvu vaid rahvastikusuurusele. Siiski on ka viimane kasulikum kui lihtsalt ühe aasta sündide arvu monitoorida, sest absoluutarvud ei ole selliselt eraldiseisvana kuigi informatiivsed (v.a. nt koolivõrgu, pensionite jms planeerimisel) ning võivad hoopis eksitavate järeldusteni viia. Mingi näitaja madalaks või kõrgeks hindamine on ikkagi kontekstuaalne. 

Summaarset sündimuskordajat on võimalik arvutada ka meeste kohta, kuid usaldusväärsemaks peetakse arvutust naisrahvastiku andmete pealt. See aga ei tähenda mingil juhul seda, et lastesaamise ja -kasvatamise otsuseid ning vastutust peaksid vaid naised kandma nagu aimub mitmest viimase aja avalikust sõnavõtust. 

Eelpool mainitud ning Eesti väiksuse tõttu väga volatiilsete näitajate asemel on seetõttu täielikuma pildi saamiseks parem vaadelda kohortsündimust, sest see näitaja kohandab asjaolule, et inimesed saavad lapsi erinevas vanuses. See viitab ühe sünnipõlvkonna nn. lõpetatud sündimusele ehk tavaliselt sellele, kui palju lapsi on ühe põlvkonna inimesed 45.eluaastaks saanud (ehkki tulevikus võib see piir nihkuda kõrgemale). Selle vastava näitaja järgi on Eesti sündimus olnud suhteliselt stabiilne (vt joonis) - enamasti 1,9 ja 2,1 piires. Vaid osade 1970.aastate sünniaastate seas on see veidi madalam kui varem. Ent teiste riikidega võrreldes ei ole meil kohortsündimus ajas oluliselt muutunud. Veelgi enam - see on ka suhteliselt kõrgel tasemel võrreldes teistega. Seega oleme ideaalile päris lähedal. 

Seda maagilist numbrit - keskmiselt 2,1 last naise kohta - nimetatakse rahvastiku taastetasemeks, mida on nii palju mainitud kui ainuvõimaliku numbrina, mille juures jääme rahvana püsima. Sellest tasemest rääkides peab aga meeles pidama tema saamise lugu ja kasutamise eesmärke. Tegelikult on see ümardatud 2,06-lt. Ning see on 2,06 (mitte 2,0) selle tõttu, et enamikes ühiskondades sünnib u 5% rohkem poisse kui tüdrukuid. Lisaks sureb väike osa inimesi ära enne, kui nad saavad lapsi. Veel olulisem on aga asjaolu, et vastav taastetaseme number töötati välja teaduslikuks eesmärgiks - see pole kunagi olnud mõeldud poliitika sihtmärgina kasutamiseks. Vastupidi, selles valdkonnas ei saa ega tohigi ühte konkreetset numbrit (poliitilisel ega isiklikul) tasemel taga ajada. Ei ole võimalik tagada pidevalt 2,1 juures olev sündimustase - kui mõnel perioodil või osades põlvkondades on see alla vastava taseme, ei tähenda see veel, et rahvas sureb välja. Pikemas perspektiivis tähendab see, et rahvaarvu kasv aeglustub ja/ või rahvaarv väheneb mõnda aega, kuid väljasuremiseni on veel väga pikk tee minna. Seetõttu ei ole ka õigustatud üleliigse paanika külvamine antud teemal. Poliitikameetmete, sh kaudsete meetmete stabiilne uuendamine aitab ühiskonna ja inimeste kindlustundele kaasa, mis omakorda aitab perede kindlustundele kaasa. Selles mõttes on sotsiaalministeeriumi vastus antud teemal ning tegevused vägagi adekvaatsed olnud. Nende funktsioonide kaaperdamine või fragmenteerimine erinevate ametkonndade alla ei pruugi seda kindlust hoida.

Lõpetuseks aga võiks poliitikuid ja miks mitte, ka ametnikke, mõtlema panna hoopis rahvastikuuringute toetamise puudulikkus, ka teadusrahastuse alt. Selle puudulikkuse tõttu on temaatilist lünka hakanud täitma erinevad era- ja kolmanda sektori tegijad. See aga ei pruugi tagada teadusvaldkonna iseseisvust ning kvaliteeti.

 

Viited:

Eesti demograafia mitmekeelne sõnastik https://www.popest.ee/file/Multilangual_Demographic_Dictionary_Estonian…

Tervisestatistika sõnastik https://statistika.tai.ee/Resources/Info/sonastik/

Joonis: Human Fertility Database. Max Planck Institute for Demographic Research (Germany) and Vienna Institute of Demography (Austria). www.humanfertility.org