ressursid

Õpetamise ressursid

Õppejõu roll on nõudlik, see eeldab valmisolekut oma õpetamispraktikaid järjepidevalt analüüsida ja arendada ning kohaneda haridusvaldkonnas aset leidvate muutustega. Teadmised sellest, kuidas õppimine toimub, millised on õppimist toetavad metoodikad ning millised tegevused võivad õppimist takistada, aitavad õppejõul valida sobivad lähenemised oma õppe eesmärkide saavutamiseks.

Sellele lehele koondame õppeprotsessi kavandamist, läbiviimist ja hindamist puudutavaid juhiseid ja materjale.

Õpetamise tulemuslikkus sõltub esmajoones sellest, kuidas me õpetamist mõistame (Biggs & Tang, 2007). Seetõttu on õppejõule oluliseks suuniseks Tallinna Ülikooli õpetamise põhimõtted ja hea tava.

Tutvu TLÜ õpetamise ja juhendamise hea tavaga.
Tutvu TLÜ akadeemilise eetika põhimõtete ja hea tavaga.

Ainekursuse kavandamine

Kavandamist tuleks alustada alusdokumentidega tutvumisest. Oluline on tunda oma ainekursuse õppekava ja ainekaarti ning nende alusel koostada kursuseprogramm ja tunnikava. 

kava

Õppekava on õpingute alusdokument, mis määratleb õppe eesmärgid, oodatavad õpiväljundid, nominaalkestuse ja mahu. Selles on välja toodud õppe alustamise ja lõpetamise tingimused, spetsialiseerumisvõimalused, õppeainete loetelu koos lühikirjelduste ja valikuvõimalustega. Dokumendis on sõnastatud õppega seotud mõisted, sh ka ainekaart ja kursuseprogramm. Senati kehtestatud õppekava statuut määrab nõuded õppekavadele ning reguleerib nende avamise, arendamise, muutmise ja sulgemise protsesse. (TLÜ Õppekorralduse eeskiri)

Ainekaart on õppeaine lühitutvustus, mille eesmärk on informeerida õppijaid õppeaine eesmärgist, õpiväljunditest, õpiväljundite saavutatuse hindamisvormist ning muudest andmetest (TLÜ Õppekorralduse eeskiri).

Kursuseprogramm määratleb õppeaine sisu ja sooritusnõuded, selles täpsustab õppejõud ainekaardis toodud informatsiooni, määrab õppetöös osalemise, iseseisva töö, eksamile või arvestusele pääsemise ja sooritamise nõuded, hindamise põhimõtted ja kriteeriumid. Programmis tuuakse välja seminaride ajad, teemad ja osalemise nõuded, kohustuslik kirjandus ning muud vajalikud andmed kursusel osalemiseks ja aine sooritamiseks (TLÜ Õppekorralduse eeskiri).

Tunnikava aitab tegevusi jaotada kohtumiste põhjal, tutvu näidisega siin. 

Oluline õpetamist ja õppimist iseloomustav märksõna on sidusus. Omavahel peavad seotud olema erinevad õppekava moodustavad ained, neid kirjeldavad ainekaardid, kursuseprogrammi erinevad tegevused ja tunnikavad. Iga õppejõu ülesanne on teha koostööd ja luua ühine “keel” teiste õppekava ainekursuste õppejõududega, näha tervikut õppija vaates ning oma kohta tervikpildis. Ka õppekava osad peavad moodustama eesmärgipärase terviku nii eesmärkides, sisus, meetodites, järgnevuses kui ka omavahelistes seostes.  

Ainekursuse kavandamine koosneb erinevatest etappidest:

Etapid

Mida põhjalikum on ettevalmistus, seda suurem on osalejate motivatsioon ning seda parem on õppeprotsessi tulemus kõigi osapoolte jaoks. 

Õppeprotsessi ettevalmistamisel analüüsi esmalt:
  • mis on õppeprotsessi eesmärk;
  • kes on sihtrühm, missugused on sihtrühma eelnevad teadmised/oskused/hoiakud;
  • missugused on õppija ja sinu kui õppejõu vajadused (sh õpperuum – füüsiline või veebiruum, tehnilised eelteadmised, võimalused ja lahendused);
  • missugused on õpiväljundid, kuidas nendeni jõuda; 
  • kuidas saab õppija oma töödele tagasisidet (vahehindamine/tagasiside) ning kuidas hinnata õpiväljundite saavutamist (hindamismeetodid ja kriteeriumid); 
  • kuidas jõuad õpiväljundite saavutamiseni – õppemeetodid, õppematerjalid (koostamine, jagamine, nende kättesaadavus õppijale); 
  • kuidas hindad oma tegevust protsessis ja selle lõppedes (refleksioonivõimalused ja -meetodid).

LisalugemineUuri lisaks

Planeerimisel on veel abiks: 

Viited
  • Biggs, J., & Tang, C. (2007). Õppimist väärtustav õpetamine ülikoolis. Tartu Ülikooli Kirjastus
  • Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L. (2021). Andragoogika. Raamat täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest. Tartu: Altex OÜ.

Ainekursuse läbiviimine ja õppija hindamine

Õppeprotsessi keskmes on õppija. Õppejõu ülesanne on luua keskkond, kus õppimine saaks toimuda. 

Ülo Vooglaid jagab keskkonna kolmeks suureks rühmaks: 

  1. materiaalne – loodus-, tehis- ja füüsiline; 
  2. mittemateriaalne –  vaimne, psüühiline ja sotsiaalne;
  3. virtuaalne – suuline, kirjalik/aineline ja elektrooniline.

Õppeprotsessi kavandamisel ja läbiviimisel tuleb arvestada kõikide keskkondade teguritega.

Väga oluline on õppija kaasamine esimesel võimalusel. Kokkulepete sõlmimine aitab vastutust õppijaga jagada ja seeläbi õppekvaliteeti tõsta. Usaldusliku sideme ja turvalise õppekeskkonna loomine, selged sõnumid ja läbi räägitud tegevused toetavad õppimist, vähendavad ebakindlust ja arusaamatusi.   

Õppeprotsessil on erinevad etapid: 

graaf

Igas faasis on vaja läbi mõelda võimalikud kasutatavad meetodid, neid vajadusel muuta ning kohandada.

Õppemeetod on mõtestatud tegutsemise viis, mis aitab jõuda seatud eesmärgini. Meetodi valikul lähtutakse selle eesmärgipärasusest ja otstarbekusest (Andras, 2011). 

Tuleb jälgida, et meetod arvestaks 
  • õppeprotsessi eesmärke;
  • kavandatud õpiväljundeid;
  • täiskasvanud õppija eripärasid;
  • õppijate ja õppejõu enda kogemusi meetodite kasutamisel; 
  • õpikeskkonna tingimusi;
  • kasutusel olevaid ressursse (aeg, materiaalne või inimressurss) (Povilaitis, Moodle kursus “Õpetamine TLÜ-s 2024”).

Õpiväljundite saavutatuse hindamise käigus antakse kindlate hindamiskriteeriumide alusel hinnang õppija ainekursusel omandatud teadmiste ja oskuste omandatuse taseme kohta vastavalt kursuseprogrammis kirjeldatud õpiväljunditele (TLÜ õppekorralduse eeskiri, 2021). Õpiväljundite saavutamise hindamiseks on vaja meetodit, mille abil hinnata, ning kriteeriume, millele selle meetodi kaudu tuleb vastata (Pilli, 2009). Hindamismeetodid peavad olema eesmärgipärased, sest mõõdetakse õpiväljundite saavutamist, mitte kohtumistel osalemist, meetodid peavad võimaldama demonstreerida õpitut ning olema sisuliselt hinnatavad ja õpituga seotud. Hindamismeetod on vorm, mille kaudu õpitulemusi mõõdetakse (nt test), hindamiskriteeriumid näitavad, millisele tasemele õppija on jõudnud (nt hinne A). 

Oluline on anda õppijale ja saada õppijalt tagasisidet kogu õppeprotsessi vältel, see aitab kõigil teha vajadusel muudatusi juba õppeprotsessi ajal ning tagada parem õpitulemus. 

 

Uuri lisaksUuri lisaks

Planeerimisel on abiks:

E-õppe planeerimisel on abiks:

 

Viited
  • Biggs, J., & Tang, C. (2007). Õppimist väärtustav õpetamine ülikoolis. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  • Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L. (2021). Andragoogika. Raamat täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest. Tartu: Altex OÜ.
  • Karm, M. (2013). Õppemeetodid kõrgkoolis. SA Archimedes.
  • Pilli, E. (2010) Väljundipõhine hindamine kõrgkoolis. SA Archimedes.
  • Salumaa, T., Talvik, M. & Saarniit, A. (2004). Aktiivõppe meetodid. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ. 
  • Salumaa, T., Talvik, M. & Saarniit, A. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ. 
  • Salumaa, T., Talvik, M. & Saarniit, A. (2010). Aktiivõppe meetodid III. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.

Ainekursuse läbiviimise analüüs

Ainekursuse hindamise etapis hindad kogu õppeprotsessi tervikuna sihtrühma info kogumisest kuni eneseanalüüsini välja. Seejärel teed kindlaks planeeritavad muudatused oma edasise tegevuse paremaks korraldamiseks. Siin on suureks abiks refleksioon, mis on:

  • oma kogemuste mõtestamine ja peegeldamine, üldistamine ja uuesti rakendamine, oma tegevuse hindamine, kogemustest õppimine ja edaspidiste järelduste tegemine;
  • professionaalsuse kujunemise eeldus, pideva arengu ning kompetentside omandamise alus.
Hea on endalt küsida:
  • Kuidas mul läks?
  • Kuidas kogu protsess õnnestus?
  • Kas kõik toimis, mida planeerisin?
  • Missugune oli minu enda tunne ja miks? Kuidas oli õppijate/koostööpartnerite/sidusrühmade tunne?
  • Mida teeksin järgmisel korral teisiti ja miks?
  • Kuidas ja kuhu fikseerin mõtted planeeritud muudatusteks?

Uuri lisaksUuri lisaks

Planeerimisel on abiks:

Lisalugemine:

  • Gibbs, G. (1988). Learning by Doing: A guide to teaching and learning methods. Birmingham: SCED. 
  • M. Karm. (2013). „Õppemeetodid kõrgkoolis“
  • Korthagen, F., & Vasalos, A. (2005). Levels in Reflection: Core Reflection as a Means to Enhance Professional Growth. Teachers and Teaching: Theory and Practice 11 (1), 47-71.
  • Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L. (2021). Andragoogika. Raamat täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest. Tartu: Altex OÜ.

 

Tehnoloogia kasutamine õpetamisel

Õppeprotsessi toetamiseks saab õppejõud luua oma ainele e-kursuse. E-kursus on õppematerjalide, õpitegevuste ja õpijuhiste süsteemne terviklik kogum, mis toetab õppeprotsessi osalist või täielikku läbiviimist veebis. 

Tallinna Ülikoolis on võimalik e-kursust luua kahes õpikeskkonnas: HTM Moodle või Google Classroom. Moodle on kõige suuremate võimalustega ning kõige laiemalt kasutatav platvorm.

Tuge e-kursuse loomiseks saab nii õppedisainerilt, juhendmaterjalidest kui ka digiõppe töötubadest.

Juhendmaterjalid:

Lisaks on võimalik kasutada loengute või õppevideote salvestamiseks iseteenindusstuudiot T323 ning videosalvestusprogrammi Panopto.

TLÜ soovitused tehisintellekti kasutamiseks õppetöös leiab siit. 

Keeruliste olukordade lahendamine õppetöös

Õppetöö ülikoolis on reguleeritud erinevate õigusaktide ja juhistega ning enamasti on kõigil osapooltel selge, milliste kokkulepete alusel õppeprotsess toimub. Ometi võib õppetöös ette tulla ka ebastandardseid olukordi, kus soovitakse erandite tegemist või ei olda nõus mingi õppeprotsessi osa või tulemusega. 

Põhjalikult planeeritud õppetegevused ja üliõpilastega läbi räägitud tingimused on heaks aluseks üliõpilaste võrdsele kohtlemisele ning vaiete vältimiseks. Siiski võib juhtuda, et tekib olukordi, mida ei osanud ette näha ning küsimusi, mille lahendamisega tuleb õppetöö käigus tegeleda.

Näiteks soovib üliõpilane kontaktõppele paralleelselt ülekannet või salvestust, kuna ei saa lähiõppes osaleda. Või seoses tervislike oludega palub pikendust kirjalike tööde esitamise tähtaegades. Võib ka juhtuda, et üliõpilane soovib näiteks vaimse tervise tõttu erinevat lähenemist eksami sooritamisel (nt avaliku esinemise asendamist kirjaliku tööga). 

Suurimate erandite taotlemine on üleülikooliliselt reguleeritud. Näiteks eksamil/arvestusel mitteosalemist haiguse tõttu reguleerib ÕKE § 21 lõige 11 ehk üliõpilane taotleb ÕIS-is esitatava avalduse alusel uut sooritusaega. Erivajadustega seotud kohanduste taotlemine toimub ÕKE § 19 prim alusel. 

Teiste soovide puhul peab hindama, kas esitatud põhjendus on piisav ning kaaluma, kas erandi tegemine seab üliõpilase võrreldes teiste üliõpilastega põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda ja/või toob õppejõule oluliselt lisatööd. Kaalutluse tulemusel on õppejõul õigus selliseid erandeid teha või ka tagasi lükata. Paljud õppejõud kasutavad esimesel kohtumisel võimalust üliõpilastega sedalaadi erandite taotlemine läbi rääkida ning kokku leppida, kas ja kui palju selliseid erandeid lubatakse ning kas ja millised on erandite tagajärjed (nt tähtaja pikendamisel kaotab üliõpilane osa punkte või peab lisatöö tegema). Juhul kui tunned, et vajad abi, võid konsulteerimiseks pöörduda õppekava kuraatori või õppejuhi poole.

Üliõpilasel on õigus esitada vaideid tehtud otsuste ja toimingute osas Õppekorralduse eeskirja § 33 alusel. Üliõpilane võib esitada vaide seitsme päeva jooksul alates otsuse teatavaks saamisel otsuse tegijale. Otsuse tegija on õppeprotsessis tavaliselt õppejõud, kes teeb hinde otsuse (sh iga töö eraldi hindamine) või näiteks otsustab, kas üliõpilane lubatakse eksamile/arvestustele või mitte. Samuti võib otsuseks olla ka erandi mitterahuldamine, millest ülal juttu, või näiteks meeskondadesse jagamine, mis üliõpilasele ei sobi.

Kõige sagedasemad vaided puudutavad eksamile mittelubamist ning hindamist (sh erinevate tööde hindeid, hinde kujunemine, hindamiskriteeriumide ebaselgus jne). Tavapäraselt on selliste vaiete aluseks vastuoluliselt või puudulikult täidetud/muudetud kursuseprogramm. Sellest lähtuvalt on väga oluline mõelda läbi ja panna kirja, mida üliõpilaselt aine läbimiseks oodatakse ning kokkuleppeid järgida.

Juhised vaiete lahendamiseks

1. Hinda, kas vaie on ajakohane ehk kas vaie on esitatud seitsme päeva jooksul pärast otsuse avalikustamist.

Arvestama peab, et lõpphinde vaidlustamise päevade lugemist alustatakse hetkest, kui hinne ÕISi sisestatud ja salvestatud. Muude otsuste või toimingute tegemine algab üliõpilasele teatavaks saamise hetkest. Kui vaie esitatakse hiljem, on teil õigus vaie tagasi lükata ning lisada juurde, et vaide tagasilükkamise otsust on võimalik direktorile vaidlustada. Kui soovite siiski hiljem esitatud vaide läbi vaadata ning lahendada, on see õigus olemas.

2. Hinda vaide asja- ja vormikohasust.

Hinda vaide asja- ja vormikohasust. Vaie peab sisaldama põhjendusi, miks üliõpilane leidis, et tema õigusi rikuti ning ka selgesõnalist taotlust, mida ta lahenduseks soovib (näiteks hinde vaidlustamisel on valik, kas sama tööd uuesti hinnata või sooritada uus töö). Vaide tulemuseks ei saa olla näiteks mingi konkreetse hinde (A) soov. Kui vaie on ebaselge või nimetatud osad puuduvad, siis tuleb vaie täiendamiseks tagasi saata ning määrata tähtaeg, millal korrektne vaie esitada.

3. Vaide läbivaatamisel hinda, kas üliõpilase välja toodud aspektid rikuvad tema õigusi või olid tema suhtes ebaõiglased. 

Kui üliõpilastega on tehtud kursuseprogrammi väliseid kokkuleppeid, mis ei ole kõigile osapooltele üheselt mõistetavad, siis lähtutakse vaide lahendamisel  kursuseprogrammis kirjeldatust. Kui vaides esitatakse ebavõrdse kohtlemise asjaolusid, siis tuleks mõelda, kas üliõpilasele loodi mingit pidi erandlikke tingimusi või koheldi kõiki üliõpilasi sarnaselt.

4. Vaide rahuldamisel täidetakse vaide esitaja soov.

Vaide rahuldamisel täidetakse vaide esitaja soov, näiteks hinnatakse juba esitatud töö uuesti, lubatakse teha uus töö või lubatakse üliõpilane eksamile. Vajadusel võib töö hindamisel suurema objektiivsuse tagamiseks kaasata ka teisi õppejõude. Seejärel sisestatakse uuesti hinnatud või uue töö tulemus, mis tähendab, et hinne võib jääda ka samaks või alaneda. 

5. Vaide mitterahuldamisel võib jätta üliõpilase soovi rahuldamata. 

Vaide mitterahuldamisel, st kui leitakse, et üliõpilase toodud põhjendused ei ole piisavad, võib jätta vaide rahuldamata. Vaidele antavale vastusele lisatakse selgitus, miks põhjendused ei olnud piisavad, ning viide edasivaidlustamise õigusele ÕKE § 33 alusel. Vaie esitatakse akadeemilise üksuse direktorile.

Mitmekultuuriline õpiruum

Tallinna Ülikoolis on võimalik õppida üle 20 ingliskeelsel bakalaureuse- ja magistriõppekaval, seega on meie üliõpilaskond mitmekesine ja rahvusvaheline. Kraadiõppe välisüliõpilased, kes on asunud TLÜ-s tasemeõppesse õppima, moodustavad 10% kogu tudengkonnast. Lisaks õpib meil igal aastal umbes 300 väliskülalisüliõpilast, kes tulevad TLÜ-sse erinevate mobiilsusprogrammide ja koostöölepingute kaudu üheks või kaheks semestriks. 

Välistudengite õpetamine on väga sarnane tavalisele õpetamisele, aga ootused on kõrgemad. Olulised aspektid, mida meeles pidada:

  • Taustad ja teadmised on erinevad ka kohalikke üliõpilasi õpetades, kuid rahvusvahelised tudengid on veel erinevamat nägu, seega ei tasu midagi eeldada, kirjutamata ja ühiselt kokkulepitud reegleid ei ole.
  •  Kuna üliõpilased on väga erinevad, on eriti oluline olla austav, kaasav ja mõistev. Tudengid ei pruugi termineid samamoodi mõista ja nende kultuurilised arusaamad on väga mitmekülgsed. Erinevusi võib tekkida ka väga lähedalt pärit üliõpilastega.
  • Kuigi kõik siia tulevad üliõpilased tõestavad oma keeletaset, on neil tihti tugev aktsent ja neist on keeruline aru saada või ei saa üliõpilased teineteisest aru. Tasub jätta aega üle selgitamiseks ja arutlemiseks.
  • Erinevad taustad võivad tähendada ka seda, et üliõpilased on omavahel väga erinevatel arvamustel. Selle peale tasub mõelda, kui planeerida gruppe ja diskussioone. See ei tähenda, et teemasid peaks vältima või teatud tudengeid mitte kokku panema, aga tasub olla valmis vahendama.
  • Vahel on kasulik tutvuda ka tudengite kultuuritaustaga, vähemalt seoses oma ainega. See aitab ka eelmises punktis toodud probleeme ennetada.
  • Oluline on alati meeles pidada tudengite vaimset tervist, mis välistudengite puhul on veel keerulisem teema. Paljud on koduriigist ja lähedastest väga kaugel, osad teenivad siin ka kodustele raha ja võivad tunda lisastressi. 

Välistudengite õpetamine on vahel keeruline, aga tasub kindlasti ennast ära! Õpid rohkem ennast tundma ja saad juurde uusi õpetamisoskusi.

Soovitused on koostanud Catlyn Kirna. 

Kuula ja vaata vestlust dotsent Mari Uusküla ja teeneka lektori Catlyn Kirna vahel, kes jagavad oma kogemust mitmekultuurilises õpiruumis õpetamisel.

Vestlus 1

Vestlus 2