Digiblogi

Tööjuubilar Sirje Virkus: "Tallinna Ülikool on hea keskkond eneseteostuseks"

Sel suvel täitus infoteaduse akadeemilise suuna juhil, professor Sirje Virkusel Tallinna Ülikoolis tööjuubel. Tallinna Ülikoolis töötab ta alates 1985. aastast ja alates 2012. aastast on ta infoteaduse professor. Seega on täitunud Sirje Virkusel Ülikoolis 35 aastat.

prof sirje virkus ja Margus Viher

Palun selgita, kuidas otsustasid oma õpinguid alustada just raamatukogunduse ja bibliograafia alal ning sealt edasi infoteaduse raja valisid.

Raamatukogunduse ja bibliograafia erialale sattusin üsna juhuslikult. Peale Pärnu I Keskkooli lõpetamist oli kindel soov jätkata psühholoogia õpinguid Tartu Ülikoolis. Käisin seal sisseastujatele korraldatud tutvustusüritusel, kuid kuna suvi oli olnud piisavalt tegevusrohke ja eksamiteks valmistumiseks aega nappis, siis pelgasin sisseastumiseksameid psühholoogia erialal ja otsustasin vaheetapina valida sisseastumiseks humanitaarsema iseloomuga sisseastumiseksamid raamatukogunduse ja bibliograafia erialal Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Seda tegin ma kindla teadmisega, et aasta jooksul valmistun põhjalikult psühholoogia sisseastumiseksamiteks ja siirdun järgmisel aastal Tartusse psühholoogiat õppima. Paraku osutus valik tolleaegses Tallinna Pedagoogilises Instituudis (TPedI) selliseks, et jääda. Omajagu mõjutasid seda otsust inspireerivad erialaõppejõud prof Evi Rannap ja prof Mare Lott. Tehtud valikut pole ma hiljem kunagi kahetsenud. Viimase kursuse üliõpilasena alustasin tööd Eesti Teadus- ja Tehnikainformatsiooni ning Majandusuuringute Instituudi (Eesti Informatsiooni Instituut/EII) Vabariikliku Teadus- ja Tehnikainformatsiooni Süsteemi (VATTIS) osakonnas, mis määras ära ka infoteaduse raja. Mitmed TPedI infoteaduse valdkonna õppejõud olid oma tegevust alustanud just sealt (Evi Rannap, Silvi Roomets, Niine Rohusaar ja Tiina Markus). Olles töötanud Eesti Informatsiooni Instituudis kaheksa aastat, kutsusid minu endised õppejõud Evi Rannap ja Mare Lott mind tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.

"IATUL Essay Prize auhind andis enesekindlust rahvusvahelistele esinemistele ja tiivustas edasisele teadustegevusele. Kui oleksin sellel konverentsil ebaõnnestunud, siis oleks minu karjäär olnud ilmselt teistsugune," rääkis professor Virkus.

Miks on Sinu jaoks akadeemiline karjäär atraktiivne?

Mulle meeldib eelkõige see, et infoteadus on väga kiiresti arenev valdkond, mida pidevalt mõjutavad uued tehnoloogilised arengud, olgu selleks siis suurandmed, avaandmed, linkandmed või intelligentne infojuhtimine. See annab võimaluse pidevalt midagi uut avastada ja juurde õppida. Mulle meeldib, et akadeemiline karjäär on vaheldusrikas. Võimalik on õppe-, teadus- ja arendustegevusi kombineerida. Mind paeluvad arutelud üliõpilastega, uurimisprobleemidele vastuste otsimine, uued põnevad projektid ja koostööpartnerid, osalemine erinevate riikide õppekavade kvaliteedi hindamise ekspertkogudes, loengukursuste läbiviimised ja eelretsenseerimised/oponeerimised välisülikoolides. Vahel tekib siiski tunne, et neid asju, millega tahaks tegeleda on natukene liiga palju ja napib süvenemisvõimalust. 

Kuidas saab püsida omal alal nii pika perioodi jooksul edukana?

Ma arvan, et edukas on võimalik olla oma alal vaid siis kui tegeled sellega, mis Sulle tõeliselt meeldib. Pika akadeemilise karjääri jooksul olen saanud tegeleda paljude põnevate asjadega. Olgu selleks siis veebipõhise õppe käivitamine infoteaduste valdkonnas 1995. aastal, elektroonilise ajakirja “Infofoorum” loomine 1996. aastal või Erasmus Mundus ühisõppekava käivitamine digitaalraamatukogundusest (International Master in Digital Libray Learning/DILL) 2007. aastal. Mõned algatused kipuvad juba ununema, sest uusi põnevaid väljakutseid tuleb järjest juurde. Näiteks osalesin paar päeva tagasi Tallinna Ülikoolis põimõppe seminaril. Kui korraldajad sellest entusiastlikult rääkisid, siis meenus, et kontaktõppe ja virtuaalõppe kombineerimist rakendasime juba 1998. aastal koostöös Gjøviki Kolledziga ja 2008. aastal DILL tudengitega virtuaalses ettevõtluskursuses.

Infoteaduse üliõpilased läbi viimas videokonverentsi Claus Knudseniga Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist Stockholmis aastal 1998

Mis on aastate jooksul olnud Sinu karjääri teel suurimad väljakutsed?

Suurim väljakutse on ilmselt olla samaaegselt hea õppejõud, teadlane, administraator, eestvedaja ning arendusprojektide sissetooja. Olen üritanud saavutada pigem tasakaalu nende rollide vahel kui seada neid proriteetide järjestusse. Väljakutseks on kindlasti ka nende tegevuste kvaliteet, et nii ise kui ka üliõpilased oleksid pakutavaga rahul. Infoteaduses areneb kõik väga kiiresti võrreldes mõne traditsioonilisema distsipliiniga ja seetõttu peab uute arengutega pidevalt kursis olema. Õpetan sügissemestril viit erinevat kursust infoteadlastele, haridustehnoloogidele, matemaatikutele, keskkonnakorraldajatele ja avatud ühiskonna tehnoloogidele; ainekursuste kohandamine erinevate valdkondade ja üliõpilaste personaalsetele vajadustele on samuti tõeline väljakutse. Väljakutseks on aastate jooksul osutunud ka infoteaduse püsimajäämise tagamine erinevates akadeemilistes kooslustes. 

Aga suurimad õnnestumised?

Märksõnad e-õpe ja rahvusvahelistumine võiksid võtta vast kokku peamised erialased õnnestumised. Esimeseks suunavaks õnnestumiseks pean ma IATUL (International Association of Technological University Libraries) konverentsi esseeauhinda 1992. aastal. See oli minu esimene esinemine rahvusvahelisel teaduskonverentsil, mis lõppes parima ettekande auhinna saamisega. Auhind andis enesekindlust rahvusvahelistele esinemistele ja tiivustas edasisele teadustegevusele. Kui oleksin sellel konverentsil ebaõnnestunud, siis oleks minu karjäär olnud ilmselt teistsugune.

Rahvusvahelistumist alustasime ligi 30 aastat tagasi koostöös Põhjamaade kolleegidega. See on tähendanud hulgaliselt tööd, kuid aidanud olla kursis eriala rahvusvaheliste trendidega, kindlustada eriala kohta rahvusvahelisel koolitusmaastikul ning teatud määral parandada ka infoteaduste suuna finantsilist seisu. Üks eredaim näide on Erasmus Mundus rahvusvaheline magistriõppekava Digital Library Learning (DILL) arendus- ja läbiviimiskogemus koostöös Oslo Ülikooli Kolledži ja Parma Ülikooliga alates 2007. aastast. Tänaseks on DILL õppekava lõpetanud rohkem kui 140 üliõpilast 60 maailma riigist. See õppekava varustas mind rohkem kui kümne aasta jooksul unikaalse rahvusvahelise õpetamis- ja juhendamiskogemusega ja pakkus ainulaadset võimalust areneda paljukultuurilises keskkonnas koos üliõpilastega maailma erinevatest regioonidest ning paremini mõista eri kultuure ja praktikaid. Lisaks võimaldas programm kaasata õppetöösse ning ühistegevusse silmapaistvad teadlasi ja õppejõude välismaalt.

Virtuaalettevõtluse seminar aastal 2010

Tunnen rõõmu ka selle üle, et TLÜ infoteaduste suuna õppejõudude ühistööna valmis 2017. aastal esimene kõrgkooliõpik “Infoteadused teoorias ja praktikas“ Eestis, mis osutus sedavõrd populaarseks, et õpikust on ilmunud juba teine trükk ning nii üliõpilased kui ka üliõpilaskandidaadid ei pelga seda vaatamata selle mahukusele (726 lk) nii õppetööle kui sisseastumiseksamitele kaasa võtta.

Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?

Kaitsesin oma doktoritöö küllaltki hilises karjääristaadiumis Manchesteri Metropoli Ülikoolis Suurbritannias, uskudes, et olen hinnatud õppejõud ja teadlane ka ilma doktorikraadita. Tagantjärele tarkusena oleks võib-olla võinud selle siiski varasemas karjäärietapis teostada, kuigi olen siiani veendunud, et doktorikraad ei garanteeri veel head teadlast ja õppejõudu. Võib-olla on õppetunniks ka tõdemus, et sa võid olla väga hea õppejõud, teadlane ja administraator, kuid ikkagi on inimesi, kellele Sa lihtsalt mingil põhjusel ei meeldi ning selle teadmisega tuleb lihtsalt leppida.

Kuidas on infoteaduse suund aja jooksul muutunud?

Infoteadus tervikuna on kiiresti arenev valdkond, mis on pidevas muutumises ning tihedas seoses tehnoloogia arenguga. Kuni aastani 1976 oli õppekavas vaid 5% ainekursusi, mida võiks kuidagi seostada infotehnoloogiaga ja nad ei peegeldanud adekvaatselt infotehnoloogia arengusuundi maailmas. Alates 1988. aastast võime rääkida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süstemaatilisest rakendamisest erialal ning eriala õppeprogrammide vastavusse viimise alustamist maailma, eelkõige Euroopa juhtivate raamatukogu- ja infoalast haridust andvate õppeasutuste programmidega. 1988. aastal moodustasid tehnoloogiaga seotud ained õppekavas ligi 13%, 1990. aastal 20%, 1994. aastal 25%, 1996. aastal 32% ning 1997. aastal ligikaudu 40%. Käesoleval ajal on iseloomulik, et infotehnoloogiavahendid on integreeritud kogu erialaõpetusse.

Aja jooksul on muutunud ka infoteaduse õppekavade ulatus. Eriala lõpetajaid valmistatakse ette tööks informatsiooni kogumise, säilitamise ja vahendamisega tegelevatesse keskustesse ja kõigisse infospetsialisti rolli väärtustavatesse organisatsioonidesse ministeeriumidest muuseumiteni. Eeldame, et õppekava lõpetanud suudavad püstitada selgeid infokorralduse, -juhtimise, -teenuste ja -süsteemide arenduseesmärke, analüüsida edukalt infokeskkonnas esinevaid väljakutseid ja probleeme ning teha tõendus- ja teaduspõhiseid otsuseid. Muutunud on ka õppimiskäsitlused, tänapäeval lähtume õppijat toetavast ja koostöisest õppimiskultuurist ning rakendame aktiivõppe meetodeid, mis peavad oluliseks nii teadusliku lähenemise kui ka praktiliste probleemide lahendamise oskust, enesereflektsiooni ning sotsiaalsete pädevuste arendamist. 

"Kui ma varasemas arenguperioodis kippusin kiiresti välja ütlema oma mõtteid ja seisukohti, siis loodan, et olen nüüdseks omandanud suurema vaoshoituse," mõtiskles Sirje VIrkus.

Infoteaduse õppekavasid iseloomustab tänapäeval järjepidevus, uuenduslikkus, interdistsiplinaarsus, paindlik õppekorraldus ja -vormid (näiteks kontaktõpe, e-õpe, põimõpe ja tsükliõpe), mis võimaldavad õppetöös osaleda ka töötavatel inimestel või nendel, kellel on kõrgharidustee jäänud pooleli. Tehnoloogiapõhise õppe abil saavutatakse paindlik, õppijakeskne ja iga õppija vajadusi arvestav õppetöö korraldus, mis soodustab ka üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsust ning rahvusvahelist koostööd õppetegevuses. Pikaajalised katsetused e-õppega on olnud põnev ja rikastav kogemus, mis praegustes COVID-19 tingimustes on võimaldanud sujuvalt õppetöö ümber korraldada.

Käesoleval ajal teeb mõnevõrra murelikuks see, et infoteaduse õppekavasid jääb järjest vähemaks. Varasemalt oli võimalik lisaks infoteaduse bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppekavadele jätkata magistriõpinguid info- ja teadmusjuhtimise õppekava ja dokumendihalduse õppekava alusel ning rahvusvahelisel ühisõppekaval International Master in Digital Libraries (DILL). Infoteaduse hariduse maailmakogemuse analüüs ja rahvusvaheliste akrediteerijate hinnangud näitavad, et TLÜ infoteaduse õppekavade ainekursused hõlmavad küll kõiki olulisemate rahvusvaheliste ja riiklike erialaorganisatsioonide sätestatud põhikomponente, kuid infoteaduste rahvusvaheline skoop on märksa laiem kui TLÜ infoteaduste õppekavad seda võimaldavad.

Kuidas oled ise selle aja jooksul teadlasena muutunud?

Muutumist teadlasena on raske hinnata. Usun, et olen kogu oma teadlaskarjääri jooksul olnud küllaltki põhjalik ja faktidele toetuv teadlane. Tahaksin loota, et lisandunud on põhjalikumaid teadmisi ja holistilisemat lähenemisviisi. Alustasin kunagi tehnoloogiapõhise koolituse temaatikaga, doktoritööga seoses sidusin oma tehnoloogiahuvi infopädevusega Euroopa silmapaitvates kaugkoolitusülikoolides. Seejärel oli pikka aega fookuses just infopädevuse temaatika, mis nüüdseks on laienenud nii infokultuurile, infokäitumisele ning teistele andmete ja infoga seotud pädevustele. Kui ma varasemas arenguperioodis kippusin kiiresti välja ütlema oma mõtteid ja seisukohti, siis loodan, et olen nüüdseks omandanud suurema vaoshoituse.

Millisena näed infoteaduse käekäiku tulevikus?

Infoühiskonnas, kus informatsioon ja teadmised on muutunud olulisimaks strateegiliseks ressursiks ning kujunenud majandus- ja sotsiaalelu võtmeteguriks, on infospetsialistidel äärmiselt oluline roll. Infoühiskonna edukas toimimine on mõeldamatu ilma oskuslike infospetsialistideta ning paljude valdkondade tulemuslikkus ja kogu Eesti areng ja konkurentsivõime sõltuvad relevantse, usaldusväärse, täpse ja õigeaegse teabe kättesaadavusest – ilma milleta pole võimalik tõhusalt funktsioneerida ei indiviidina, organisatsioonina ega ka ühiskonnana.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire arengu, andmemahtude drastilise suurenemise (suurandmed, avaandmed, linkandmed) ja globaliseerumise tingimustes muutub infospetsialistide roll tulevikus üha olulisemaks. Toimub andmestumine (datafication), mis viitab protsessidele, mille käigus igasugune inimtegevus tõlgendatakse andmetesse, mis aga alles analüüsi teel saab informatsiooniks ja seeläbi luuakse uut väärtust. Mitmed rahvusvahelised ja riiklikud strateegilised dokumendid on seadnud juurdepääsu tagamise informatsioonile, infohalduse ja -juhtimise jätkusuutliku majandusliku, poliitilise, ühiskondliku ja sotsiaalse arengu peamiseks faktoriks. Seega vajab ühiskond asjatundjaid, kes valdavad teabe süstematiseerimis-, analüüsi- ning otsingumeetodeid, oskavad luua ja hallata andmebaase, määratleda infovajadusi ja nõustada inimesi digitaalses infokeskkonnas orienteerumisel. Kiire ja personaliseeritud infohaldus ning intelligentsete infohalduslahenduste kasutamine on olulised paljudes valdkondades.

Millised on Sinu emotsioonid seoses tööjuubeliga?

Emotsioonid seoses tööjuubeliga on mõneti vastuolulised. Kuigi selle pika perioodi jooksul on olnud Tallinna Ülikoolis nii tõusu- kui mõõnaperioode, arvan, et Tallinna Ülikool on olnud ja on hea keskkond eneseteostuseks nii teadlasele kui õppejõule. Hea, kokkuhoidev ja töökas koostöökollektiiv pikkade aastate jooksul infoteaduste suunas on samuti märkimisväärne.