Rahvusvahelisel teaduskeelte konverentsil oli fookuses mitmekesisus
7. - 8. oktoobrini peeti II rahvusvaheline mitmeteaduslik konverents „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses“. Eesti ja inglise töökeelega ning sünkroontõlkega hajakonverentsil (osa saalis, muist küberruumis) oli ettekande või vaatmikuga esinejaid Jaapanist Ameerikani ning Araabiast Põhjalani.
Konverentsi avasõnades rõhutas rektor Tõnu Viik mõtlemise ja keele seotust maailma mõtestamisel ja teadmisi vahendades. Sisutoimkonna esimees Peep Nemvalts meenutas üht Euroopa Liidu põhiväärtust: liit „austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust“ (EL lepingu art 3), millest lähtudes „liidu tegevusega püütakse arendada Euroopa-mõõdet hariduses, iseäranis liikmesriikide keelte õpetamise ja levitamise kaudu“ (ELi toimimise lepingu art 165 lg 2).
Tegelik olukord on teistsugune ning ohustab juba mõtlemisprotsesse kõrghariduses, eriti riikides nagu Holland, kus 29 % bakalaureuse- ja 77 % magistriõppekavadest on juba täielikult ja eranditult inglise keeles. Nagu tõdes üks põhikõnelejaist, Amsterdami Ülikooli psühholingvistika em-prof Annette de Groot, on hollandi keele elujõud ohus, sest enamik õppejõude ja üliõpilasi on tasakaalustamata hollandi-inglise kakskeelsed, kelle inglise keel on teise keelena selgelt nõrgem. Ingliskeelse õppe valdavus piirab nende arusaamisvõimet ja väljendusoskust õppides ja õpetades, sest hollandi keele oskus ei arene edasi ning tõenäoliselt ei omanda nad ei oma valdkonna ega ka üldist teadussõnavara hollandi keeles.
Mehhiko Teaduste Akadeemia liige prof Rainer Enrique Hamel näitas, kuidas praegu jõuliselt levitatav teaduse ja kõrghariduse ärimudel koos laiema mõjupoliitikaga teeb vältimatuks rahvusvahelised üleilmselt suunatavad akadeemilised edetabelid, hierarhiad ja välistused - eriti bibliomeetria abil, kus arvestatakse peamiselt inglise keeles avaldatut. Sellele vastukaaluks korraldavad Ladina-Ameerika peamiselt hispaania- ja portugalikeelsed riigid, piirkonnad ja ülikoolid üha rohkem oma tegevust keelterikka mudeli põhjal, sh rakendades rahvuskeeli, rahvusvahelise suhtluse keeli ja vahel kohalikke põliskeeligi, ning tõrjuvad nõnda inglise keele ainuvaldavuse ideoloogiat ja poliitikat.
Kolmas põhiettekandja, Tartu Ülikooli keelepoliitika teadur dr Kerttu Rozenvalde võrdles Läti ja Eesti kõrgharidus- ja teaduskeelepoliitikat, nentides, et Lätis püütakse seda suunata rohkem rangete riiklike õigusaktidega, mille suund on pigem vähendada vene ning suurendada inglise, mitte läti keele osakaalu.
Konverentsi rohked eri keelte rolli käsitlevad ettekanded osutasid selgelt, et kindlustamaks rahvusliku ja rahvusvahelise teadussuhtluse ning kõrghariduse keelte mõistlikku vahekorda ning teadusmõtte igakülgset arengut, on vaja senisest rohkem arendada omakeelset kõrgharidust iga eriala kõigil õppeastmeil.