Filosoofia avatud seminar "Polüfoonilise filosofeerimise kaitseks"

"Tänaseks üldlevinud arvamuse kohaselt iseloomustab filosoofiat lahkarvamuste ja tegemisviiside mitmekesisus, kus pole ette näha paljudele teadusharudele omast laialdast konsensust. Lisaks on viimasel sajandil rohkelt kritiseeritud (ja mitte üksnes filosoofias) käsitust (ja normi) inimesest eneseküllase subjektina, kelle kõik olulised uskumused ja nendest tulenevad teod peaksid olema sügavalt läbi mõeldud ja omavahel kooskõlas.

Nendele asjaoludele vaatamata tundub kehtivat vaikiv nõue, mille kohaselt ühe filosoofi piires peavad tema positsioonid olema omavahel koherentsed – kui mitte suisa süsteemina esitatud, siis vähemalt terase tõlgenduse abil süstematiseeritavad. Positsioonide lahknevusele tuleb leida ratsionaalne seletus (nt Wittgensteini meelemuutus), tõlgenduse teel hajutamatud vastuolud on kahtlased (vt juba Herakleitos Tume). Terved armeed filosoofia-töölisi avaldavad pidevalt literatuurimägesid vastuoluliselt väljenduvate filosoofide selgeks tõlgendamiseks. 

Ettekandes kaitsen polüfoonilise filosofeerimise projekti. Isedust mõistan näitelavana, kus astuvad autopoieetilise etenduse käigus üles erinevad hääled, mis kord omavahel lahknevad, siis vastanduvad, teinekord põimuvad või isegi sulanduvad. Sellist arusaama ei pea kaitsma mõne radikaalse ja hämara postsubjektivismi programmi vaimus, piisab kasvõi meie argielus lahti rulluvate rollide vaatlusest ning neid seletavast psühholoogilisest rolliteooriast. Oluline on ka filosoofina seda polüfooniat nautida ja ergutada, mitte langeda mõne puhta ego saavutamise enesepettusse või selle saavutamatust häbeneda. Pendeldamine erinevate rollide ja keelemängude vahel on just loominguline, sellest võib sündida huvitav filosoofia."