Doktoritöö: kakskeelse kõneleja keelekasutust mõjutab isiklik valik
Eesti-läti kakskeelsed kõnelejad kasutavad tihti laensõnu, tõlkelaene ja segakoopiaid, kus sõna üks pool võib olla võetud ühest keelest ja teine teisest. Kõige põnevam on aga kõnelejate hoiak keelekasutusse – mõned vahetavad keelt tihti, mõned kasutavad valdavalt üht põhikeelt, nagu selgus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd kaitsnud Elīna Bone uurimuses.
Kogukonna mõttes on eestlased Lätis ja lätlased Eestis vähemusrahvus, kes on teiste keelte kõnelejate seas hajutatud. Seni on sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas pööratudki rohkem tähelepanu just mitmekeelsete kogukondade keelekasutusele ning üksikisikut on vaadeldud kui mitmekeelse kogukonna esindajat, hoolimata sellest, et keelemuutused saavad enamasti alguse just kakskeelsest kõnelejast.
Bone doktoritöö põhineb kolme eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutuse uuringul, mille raames viis ta läbi vabas vormis intervjuud 20 tunni ulatuses. Intervjueeritavate seas oli nii eesti kui ka läti keelt emakeelena kõnelejaid, kes kõik omandasid teise keele (vastavalt kas läti ja eesti) täiskasvanueas naaberriiki kolides.
Tööst selgus, et eesti-läti kakskeelses kõnes esineb nii kahe keele sõnu kui ka pikemaid lauseid. Bone eristas kolme tüüpi laene. “Kõige levinumad olid laensõnad, mille puhul eesti- või lätikeelne sõna võetakse üle samas tähenduses ja vormis, nagu see on algkeeles. Laenatakse peamiselt sõnu, mis on seotud mingi kindla valdkonna või vastava kultuuriruumiga ning millele on omakeelset vastet raske leida. Samuti võib laenamist soodustada sõnade sarnasus, nt läti knapi ja eesti napilt,” sõnas Bone.
Teisena esineb enim tõlkelaene, mis on teisest keelest sõna-sõnalt tõlgitud sõnad ja väljendid. Kolmas tüüp on n-ö segakoopiad – need on sõnad, mis koosnevad nii eesti- kui ka lätikeelsest osast, nt üksvienā ‘ükskõik’, kus üks tuleb eesti keelest ja vienā läti keelest. Grammatika laenamist esines vähe.
“Kõige põnevam tulemus on kõigi kolme kõneleja erinevad eelistused ja hoiakud kõnes,” rõhutab Bone. “Nimelt, üks kõnelejatest näitab, et keeleülekanne võib olla mõlemasuunaline – laenatakse nii läti keelest eesti keelde kui ka vastupidi. Mõnikord vahetab kõneleja keeli nii tihti, et on raske määrata, mis keel on põhikeel. Teine kõneleja eelistab aga põhikeelena läti keelt ning demonstreerib keelelist teadlikust, kasutades kommentaare, milles viidatakse, et keeli ei segata. Sellegipoolest esinevad ka tema kõnes laensõnad ja lausungid eesti keelest. Ka kolmas kõneleja eelistas põhikeelena läti keelt. Tema näitas üles soovimatust rääkida eesti keeles, kuigi ka tema kõnes esines eestikeelseid laensõnu ja lausungeid,“ selgitas Bone.
Seega võib doktoritöö põhjal öelda, et kakskeelne kõneleja valib endale sobiva väljendusviisi ja keelekasutuse puhul saab jälgida erinevaid käitumise malle: mõni püüab keeli lahus hoida (iseküsimus, kas see õnnestub), mõni ei pea seda oluliseks. “Kõneleja peas ei ole keeled lahus. Kõik keeled, mida kõneleja oskab, loovad ühiselt suure keelerepertuaari, mida vastavalt vajadusele ja kontekstile kasutada saab,” võtab Bone oma uurimistöö kokku.
Elīna Bone Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudist kaitses doktoritöö „Estonian-Latvian code-copying: comparison of adoption and imposition“ („Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja impositsiooni võrdlus“) 21. veebruaril. Doktoritööd juhendas Tallinna Ülikooli teenekas professor Anna Verschik, oponendid olid Oulu Ülikooli dotsent Maria Frick ja Läti Ülikooli professor Andra Kalnača.