Kuidas kirjutada kirjandit?
Kuna eesti keele riigieksam on juba 19. aprillil, on gümnasistidel viimane aeg lugeda ja kuulata, mida soovitab Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor Merilin Aruvee.
Kirjutamise üks ja ainus reegel on kirjutada tekst nii, nagu mitte keegi teine seda teha ei oskaks. See tähendab, et tuleks avada enda vaatenurk ning hoiduda kulunud mõtetest ja väljenditest, nagu näiteks läbi aegade on…; kõik inimesed on erinevad…. vms.
Esmalt tuleks tekitada kondikava ehk struktuur: mis on põhiidee, millised argumendid seda toetavad, ning mõelda, kuhu tekst välja jõuab. Seejärel tuleks liha luudele kasvatada ja panna kirja kõikide lõikude struktuur: väide, selgitus, näited ja järeldus. Kindlasti peaks pärast üle kontrollima, kas kõik lõigud ikka toetavad põhiideed.
Järgmiseks sammuks on teksti läbikirjutamine, mida saab teha kas võimalikult vabalt tekstil voolata lastes või vastupidi – enda peas lause läbi mõelda ja kirjutada lause haaval. Kui kirjutamisel tekib ummik, tasub otsekohe liikuda järgmise lõigu arendamise kallale ja naasta ummiku juurde hiljem. Kondikava peaks aga kogu aeg silme ees olema.
Järgmiseks on toimetamine, sest headest mõtetest ilusa tekstini on teekond veel pikk. Kasuks tuleb kihtimisi lugemine-toimetamine, mis tähendab, et tekstile tehakse mitmeid ringe peale, iga kord erineva pilguga. Sisupilk võiks jälgida, kas kirjand on sisuline tervik. Lausepilk võiks teha kindlaks, kas kõik laused on korralikud, sest alati saab midagi maha tõmmata või lisada ja ümber sõnastada. Sõnapilk võiks noppida välja küsitavad või liiga üldised sõnad, mis tuleks hiljem täpsemate ja tabavamate sõnadega asendada. Siin on abiks nii ÕS kui ka oma pea, milles on tegelikult uskumatult palju sõnu peidus, kui vaid pisut pingutada ja mõelda.
Mustandi putitamisel võiks teksti erinevate märkidega tähistada, ümbertõstetavaid tekstiosi nummerdada, tekstiosi markeerida, vajalikke osi vahele lisada – peaasi, et igaüks ise süsteemist aru saaks.
Enne puhtandi kirjutamist tasub tekst endale häälega lugemise kiirusel ette lugeda, jälgida lauserütmi ja hinnata teksti selgust. Appi peaks võtma ka õigekirjapilgu ja veenduda, et kõik õigekirjaküsimused oleks klaaritud. Kui mitte, tuleks kahtlased kohad tähistada ja sõnaraamatust järele vaadata. Ehkki ÕSis ei ole kirjavahemärkide või kokku-lahku reegleid, võib vihjeid leida eessõna tekstist või sõnaartiklite näitelausetest, aitab analoogia.
Puhtandi kirjutamine on viimane lihv, siin ei tohiks enam parandusi teha. Enne iga lause kirjutamist tuleks mõelda, kas lause ikka väärib puhtandiks saamist? Kui jah, tuleks see ka väärilise käekirjaga paberile panna, lubatud on ainult enda maailma parim käekiri! Ja nagu ennist öeldud – kirjutada tuleb nii, nagu mitte keegi teine seda teha ei oskaks.