Hariduskongress, kingitus Eestile
Hele idealism ja mudakarva triipudega päriselu – kuidas nad suhestuvad? Mis vähendaks lõhet, vahest äkki kultuuri parimad viljad, mis meie eraldumist soosivas süsteem-mõtlemises on bürokratiseerunud haridussüsteemist liigagi lahku kasvanud?
Hiljutise kultuuri- ja hariduskongressi suurem eesmärk oligi tekitada erinevate kultuurisfääride ja hariduse dialoog. Seda, mis vääriks arutelu ja lahendusi, on hariduses ja kultuuris ju tohutult.
Läbivalt kõlas kongressi sõnavõttudes inimlikkuse vajadus, mille vähesust küllap paljud tajuvad. Samas kuuldus ka õigustusi, miks on asjad nii, nagu on. See temaatika laienes ka töötubadesse, mida kokku tuli 31. Arutleti õnneliku kooli, huvihariduse, suhete, digikultuuri, maailmatuulte mõjude jm teemadel. Räägitust tehti ka kokkuvõtted ja nii tekkis alus veel paljudekski aruteludeks. Loodetavalt oli kongress alles rahva kaasamise algus. Üritus ise oli muidugi tugevalt hariduse poole kaldu. Eriti hinnatav on, et esindatud needki, kelle tuleviku nimel vanemad sugupõlved kokku tulid - meie koolinoored. Noored on kodanikualgatuslikuks grupiks kujunenud suvistes Villevere laagrites, kus sõnastatakse „soovide kooli“ piirjooni ja otsitakse kontakti üksteise inimliku poolega. Nad käivad koos ka talvel, korraldavad hariduskohvikuid ja loodetavalt kavandavad ka tulevasi muutusi haridussüsteemis.
Noorte sõnavõttudes kõlas tõsidust, elumuret, otsinguid, aga ka meeleheidet ja soovitusi neile, kes korraldavad praegust haridust. Esitlus liigutas, ent siit tegudeni on maa veel pikk ja inimene unustab kergesti. Noorte osaluse kongressil korraldas Eesti Lastevanemate Liidu esimees Aivar Haller.
Kongressi raames tegi doktorant Kristi Mets märkimisväärse analüüsi, kaardistades viimase viie aasta kasvatusteaduslike tööde statistika ja valdava temaatika, siiani polnud sellist ülevaadet olemas.
Korraldajate poolt vaadatuna oli kongress kingitus Eestile. Suurürituste eelkäijaks võib pidada kahte Rahvusliku Kasvatuse kongressi, mille uue kokkukutsumise vajadusele viitas sotsiaalmeedias tihti Ülo Vooglaid. .
Korraldajatena olid partnerid Eesti Kultuuri Koda, Eesti Haridusfoorum, Õpetajate Liit. Korraldamine ise oli aga ühtaegu ka õppimine ja tõdemus, kuivõrd keeruline on leida konsensust põlvkonnal, kel jäi oma koolipõlves hõredaks koostööoskuste õpe. Oli ju kongressi korralduses kõik algusest peale kodanikualgatuslik, sisaldas palju nähtamatut taustatööd ning ka vaidlusi.
Kongressil esitleti ka Johannes Käisi elutööraamatut "Õpetuse alused ja teed", mis on kõige suursugusem ja põhjalikum eestikeelne trükis kasvatuse ja hariduse valdkonnas üleüldse kogu meie ajaloo vältel, maht 570 lehekülge. Tegu on kirjandusmuuseumi suletud arhiivides läbi okupatsioonide säilinud käsikirjaga, mille trükki toimetamise algatas Ferdinand Eisen 1990. aastail ja mille nüüd viis lõpule Johannes Käisi Seltsi nähtamatu, kuid võimas töö.