Haridusblogi

Kuidas läheb eesti viipekeelel?

Alates selle aasta kevadsemestrist saavad Tallinna Ülikooli eripedagoogika esimese kursuse tudengid õppida eesti viipekeelt. Kursuse õppejõud Gretel Murd rääkis lähemalt, keda ta enda kursusele ootab, kuidas eesti viipekeelel läheb ning millised on peamised kuulmispuudega inimeste murekohad.

Gretel Murd

Milline on Teie varasem kokkupuude õpetamisega?

Seni olen õpetanud eesti viipekeelt erinevatel üritustel ning pean tõdema, et auditooriumi ees asun õpetama esmakordselt. Olen omandanud Tartu Ülikooli täiendusõppes eesti viipekeele õpetaja diplomi ning sealt saadud baasteadmised tulevad mulle õpetajana kindlasti kasuks.

Täiesti teistlaadi kogemusena olen aga õpetanud Horvaatias rahvusvahelist viiplemist. On üsna tavapärane, et seepeale küsitakse, mis see on ning kas viipekeel polegi universaalne. Vastan kohe, et ei ole. Kuuljate jaoks on rahvusvaheline viiplemine justkui inglise keel, mille abil eri rahvusest inimesed saavad omavahel suhelda. Omakorda on aga igal rahvusel oma viipekeel, nagu seda on eesti viipekeel või vene viipekeel.

„Keeleõpe rikastab meid kõiki! Viipekeel on eriline seetõttu, et see on visuaal-motoorne keel, kus saab ennast väljendada viiperuumis, miimikaga ja visuaalselt.“

Gretel Murd

Milliseid tudengeid ootate enda kursusele õppima?

Ma ei oota ühtegi kindlat tüüpi tudengeid enda kursusele. Minu jaoks on oluline, et tudeng oleks motiveeritud ja aktiivne, valmis kaasa tegema ja aktiivselt suhtlema.

Oleme ühel korral omavahel helistanud. Mäletan, et olite helistamiseks kuni 30 minutit järjekorras, et saaksite endale vestlemiseks tõlgi. Milline on see helistamise protsess?

Tänu tehnika arengule on üsna hiljuti loodud kaugtõlke teenus. Selle kasutamiseks on vaja internetti ja telefoni või arvutit. Tänu kaugtõlkele saavad osapooled jääda koju ja oma asju sealt ajada. Näiteks kui ma tahan helistada perearstile, siis saadan ma numbri tõlgile, kes helistab perearstile ise ning vahendab minu vestlust läbi videokõne.
Kaugtõlget võib kasutada ükskõik mis valdkonnas või asjaajamises. Selle teenuse kasutajaid on palju, mistõttu tekivad teinekord päris pikad elavad järjekorrad. Võib siinkohal meenutada nõukogude aega, mil pidi istuma arsti kabineti ukse taga järjekorras senikaua, kuni arst patsiendi sisse kutsus. Sama asi.

Kaugtõlke teenust rahastab Euroopa Liidu Sotsiaalfond ehk viipekeelstele kurtidele on teenus tasuta. Küll aga peab selleks olema teenuse kasutaja vähenenud töövõimega. 2018–2020 aastatel said teenust kasutada vaid tööealised, sellest aastast saavad teenust kasutada kõik: lapsed, tööealised või pensionärid. 

Selleks, et järjekorras ei peaks ootama, saab tasulist kaugtõlget ka tellida – selleks tuleb endale tõlgi eraldi broneerida. Seda aga ei rahasta sotsiaalfond, vaid kohalik omavalitsus igakuisest tundide arvust. Maakonniti saavad viipekeelsed kurdid kasutada tõlketeenust erinevalt, üldjuhul on suuremates linnades võimalused paremad.
Vaata videost, milline kaugtõlke teenus välja näeb.

Lisaks on olemas vaegkuuljate jaoks kirjutustõlke teenus, mis on samuti Euroopa Sotsiaalfondi poolt tasustatud.

Kes on vaegkuulja, kes viipekeelne kurt?

Meditsiiniliselt lähenedes on nii: kui inimese kuulmisjääk on 25 db, on ta vaegkuulja; kui kuulmisjääk on alates 70 db-st, on ta kurt. Kuid reaalses elus mängib siin rolli ka see, kuidas inimene end ise identifitseerib. Näiteks on tavapärane, kui meditsiiniline vaegkuulja identifitseerib end kui viipekeelset kurti. Ma isegi pean end viipekeelseks kurdiks.

Gretel Murd õpetamas president Kersti Kaljulaidile eesti viipekeelt
Gretel Murd õpetamas president Kersti Kaljulaidile eesti viipekeelt

Millised on kuulmispuudega inimeste võimalused kõrghariduse omandamiseks Eestis?

Viipekeelsed kurdid omandavad kõrgharidust nagu tavalised inimesed. Kui meile meeldib mingi kindel eriala, siis kandideerime sinna. Piiranguid puude tõttu ei esine. Kui vastad nõuetele, siis saab õppima minna. Näiteks ma ise õppisin Tartu Ülikoolis.

Küll aga on kõrghariduse omandamise juures teatud segajad. Viipekeelsed kurdid tudengid peavad loengutesse kaasama viipekeeletõlgi, ent see on tasuline teenus. On küll olemas stipendium puuetega inimestele ja selle maksimaalne summa kuus on 510 eurot, kuid sellest pahatihti ei piisa. Seetõttu ei saa viipekeelsed kurdid tudengid käia kõikides loengutes, vaid peavad valima kus käia ja kus mitte. Omakorda on aga nendel sel juhul suurem koormus, kuna materjal on vaja iseseisvalt omandada sellal, kui kuuljad õpivad teema loengus selgeks. Lisaks nõuab tõlketeenuse tellimine omaette korralduslikku asjaajamist ning arvetega tegelemist.

Milline on olukord kutseliste tõlkidega?

Praegu on Eestis kutselisi tõlke 25, mida on väga vähe. Tõlke peaks olema umbes 10% kogu viipekeelsete kurtide kogukonnast. Eesti puhul peaks see number olema seega üle 130, ent reaalsuses on Eestis täna kutselisi tõlke vaid 25. Seetõttu ei ole teenus alati kättesaadavgi. Ehkki tõlkide defitsiit on suur, ei saa Eesti haridussüsteemis eesti viipekeeletõlgiks õppida.

Õpingute toetamiseks ei piisa vaid ka sellest, kui kutseline tõlk oskab vaid viipekeelt – lisaks on tarvis, et ta valdaks teatud tasemeni ka seda erialast keelt,

„Ehkki Eestis on kutseliste tõlkide defitsiit, siis sellegipoolest ei saa meie haridussüsteemis eesti viipekeeletõlgiks õppida.“

Gretel Murd

mida viipekeelne kurt tudeng õpib. Vastasel juhul ei oska ta loengus kuuldut tudengi jaoks korrektselt viipekeelde tõlkida. Sellised asjaolud tekitavad viipekeelsetele kurtidele muret, kes tahavad ülikooli õppima minna – mis saab siis, kui ei saa loengutes käia, sest rahastust või tõlke lihtsalt pole piisavalt?

Haridusministeerium on pakkunud lahendusena kõnetuvastustehnoloogia, mis muudab räägitu kirjalikuks tekstiks. Selliseid lahendusi ei saa aga täielikult usaldada, sest need pole alati 100% korrektsed.

Minu jaoks on kogu see olukord sarnane koju minemisega. Selleks, et minna enda armsasse pessa, on vaja kodu ukse võtit. Täpselt samuti on vaja viipekeelse kurdi tudengi jaoks loengus viipekeeletõlki, et kogu informatsiooni vastu võtta. Tõlk on võti.

Loe lähemalt viipekeelse kurdi kõrghariduse omandamise kohta.

Kuidas siis saaks olla haridussüsteem kuulmispuudega inimesi kaasavam?

2018. aasta põhikooli ja gümnaasiumi seadus ütleb, et hariduslike erivajadustega inimesed peaksid olema kaasatud tavakooli, kuid sellega on mitmeid probleeme. Puudega laste jaoks puudub haridussüsteemis piisav tugivõrgustik ning täna on kurtide õpetamine kuuljate õpetamisest täiesti erinev. Seda suuresti ka seetõttu, et kõikidel õpetajatel ei ole valmisolekut õpetada viipekeelset kurti vastavalt tema vajadustele. Ka uuringud on näidanud, et viipekeelne kurt laps jääb kuuljate seas õppides teistest õpilastest maha.

„Pedagoogidele ei anta piisavat ettevalmistust kuulmispuuetega laste õpetamiseks.“

Gretel Murd

Üks suur probleem on ka see, et pedagoogidele ei anta piisavat ettevalmistust kuulmispuuetega laste õpetamiseks. On küll eripedagoogid, aga neile õpetatakse vaid üldteadmisi, mis ei aita neil enda töös alati toime tulla. Praeguste kuulmispuuetega laste õpetajate teadmised ja meetodid pärinevad seega suuresti nende endi kogemustest.

Tudengitest viipekeelsete kurtide koormust aitaks vähendada see, kui rahastuse ja tõlkide tellimine toimuks riiklikul tasandi. Seeläbi saaks kurt enda õpingutele keskenduda ja rahumeeli loengutes käia. Nii nagu iga kuulja.

Kokkuvõtvalt oleks abi, kui riik toetaks ressurssidega senisest enam, et õpetaja oleks spetsialist ja oskaks koolitada ning tõlgid oleksid olemas – siis oleksid ka võimalused tagatud selleks, et viipekeelne kurt laps saaks koos kuuljatega ühes koolis õppida.

Kuidas ja millal eesti viipekeel tekkis ning kuidas sel täna läheb?

Eesti viipekeel tekkis väga ammu viipekeelsete kurtide omavahelisest suhtlusest ja haridusest. Toonasel ajal suhtusid kuuljad sellesse kui kurtide keelde, mis on abi- või žestikeel, nagu pantomiim. 1866. aastal loodi Eestis esimene kurtide kool, kus toetati eesti viipekeelt ja selle teket. Küll aga oli seal omavaheline suhtlus viipekeeles keelatud ning õppimine toimus oraalsel meetodil. 

Nõukogude ajal oli koolis tunni ajal viiplemine keelatud ning tol ajal tavaühiskond viipekeelt ei näinudki, sest see oli n-ö varjatud. 1960. aastal leidis aga Ameerika Ühendriikide teadlane William Stokoe, et viipekeel ei ole pantomiim, vaid loomulik keel, millel on iseseisev grammatiline struktuur ja leksika ehk viipevara.

„Nõukogude ajal oli koolis tunni ajal viiplemine keelatud ning tol ajal tavaühiskond viipekeelt ei näinudki, sest see oli n-ö varjatud.“

Gretel Murd

Peale Eesti taasiseseisvumist hakati viipekeelt ka koolides õpetama. Näiteks Tallinna Heleni Koolis, mis tegutseb siiamaani ja mis on kakskeelne kool, kus õpetatakse nii eesti keelt kui eesti viipekeelt. Mida aeg edasi on läinud, seda rohkem on keeleteadus ka viipekeelt uurinud, aga see maailm avaneb veel järk-järgult. 2007. aastal sai eesti viipekeel seaduslikult riiklikult tunnustatud iseseisvaks keeleks. Viimastel aastatel on Eesti viipekeele sõnavara laienenud ning hiljuti loodi viipekeelne õigusterminoloogia, peagi lisanduvad sellele ka meditsiini valdkonna viiped.

Eesti viipekeelt õpetatakse Tartu Ülikoolis, Tallinna Rahvaülikoolis, Tartu Rahvaülikoolis ning nüüd kevadest ka Tallinna Ülikoolis. Lisaks loodi ka hiljuti Eesti Viipekeele Selts, mille eesmärk on hoida, arendada ja edendada eesti viipekeelt.

Miks on oluline õppida eesti viipekeelt?

Sellele küsimusele võiks võrdväärselt vastu küsida, et miks on oluline õppida eesti keelt. Põhjuseid on erinevaid, näiteks võib-olla on Sinu enda laps tulevikus kurt. Viipekeelt osates tead sa ka paremini enda lapse suhtlemist ja arengut toetada. Võib-olla satub aga Sinu töökeskkonda viipekeelne kurt – viipekeelt osates saad hõlpsasti ületada kommunikatsioonibarjääri. Välistada ei tasu ka varianti, et võib-olla on Sinu tulevane sõber või elukaaslane viipekeelne kurt. Lisaks tuleb viipekeele oskus kasuks ka eripedagoogidele ja logopeedidele.

Mul on meeles üks lapsepõlvemälestus. Minu naaber oli kuulja ning temaga pidime me kogu aeg mõtlema, kuidas omavahel suhelda. Mõnikord kirjutasime liivale, teinekord kasutasime kehakeelt. Eks mu naaber natuke ka narris mind – narris seetõttu, et ta ei lihtsalt ei teadnud mis kurtus on, rääkimata viiplemisest.