Viive-Riina Ruusi suurmõte sai teoks
Mõte korraldada suurejooneline kolmepäevane kultuuri- ja hariduskongress eesmärgiga tuua kokku kultuuri-hariduse ja teaduse valdkonnas tegutsejad parema omavahelise sünergia saavutamiseks ja hariduse tuleviku mõtestamiseks üha ebakindlamaks muutuvas maailmas tekkis mõned aastad tagasi suvel ootamatult lahkunud Tallinna Ülikooli emeriitporfessoril Viive-Riina Ruusil.
Ta oli Haridusfoorumi asutajaliige ning omas kontakte ka Eesti Kultuuri Kojaga, nii said neist kahest Viive algatusel ürituse peakorraldajad, lisaks kutsuti ka Teaduste Akadeemia ning Õpetajate Liit.
Aukartus kongressi nime ees oli suur, sest viimane hariduskongress, millest said alguse suured muutused Eesti hariduses, toimus 1987. aastal. Kaheldi, kas nüüd suudetakse midagi samaväärset pakkuda.
Kolmel päeval Tallinnas ja Viljandis, mis olid pühendatud teaduste rollile hariduses, haridusele ning kultuurile, võis kõnelemas ning väitlemas näha ja kuulda esinduslikku seltskonda: president Kersti Kaljulaid, peaminister Jüri Ratas, haridus-ja teadusminister Mailis Reps, kultuuriminister Indrek Saar, ülikoolide rektorid, sh Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land, tuntud teadlased, kultuuritegelased ja õpetajad. Toimus 30 töötuba.
Meeldejäävad olid Estonia kontserdisaalis toimunud rektorite debatt kõrghariduse tulevikust ning kolm isamaa kõnet, mille kandsid ette kirjanik Viivi Luik, kunstnik Kaido Ole ning Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja ja keemiaõpetaja Martin Saar.
Tulevikust rääkides rõhutati kõrghariduse võimsat rolli teaduskommunikatsioonis: just kõrgkoolides vahendatakse kõige uuemat teadmist. Mööda ei saanud ka kõrghariduse ingliskeelestumise ning rahastamise teemadest, mis on omavahel seotud.
Kui Märt Treier, kes modereeris rektorite debatti, küsis, kas ülikoolid oleksid nõus efektiivsema ressursikasutuse nimel vabatahtlikult ühinema, oli vastus mõistagi ei. Iga ülikool näeb ikkagi oma nišši.
Huvitav oli, et tööandjate esindaja Hando Sutter, kes erasektorile tüüpiliselt pooldab tasulist kõrgharidust, rõhutas siiski rahvusteaduste ning riigile esmatähtsate teadusalade ning kõrghariduse riikliku rahastamise vajadust. Samas tuleks tasuta kõrgharidus Sutteri sõnul siduda rohkem tööturu vajadustega, kuni tööle suunamiseni välja – mis meenutas juba nõukogude ajast pärit mudelit.
Poleemikat põhjustas kasvatus- ja haridusteaduse kuuluvus: kas liigitada see rahvusteaduse alla või mitte? Tallinna Ülikooli dotsendi Tiiu Kuurme meelest peaks kasvatusteadust kindlasti käsitlema rahvusteadusena, kuna see on meie kultuuri-ja keeleruumile omane, kuid akadeemik Tarmo Soomere arust on tegemist rahvusvahelise teadusega, millel on oma universaalne tuum. Küllap on tõde nii ühes kui teises väites.
Nii Viivi Luik kui ka Kaido Ole mõtestasid inimeseks olemist kui kõige tähtsamat, millega haridus ja kasvatus peaksid tegelema. Viive Luige kõnest jäi kõlama armastuse ning vastutuse sõnum – hästi elatud on see elu, kus domineerivad armastuse teod ja vastutatakse oma tegude, sõnade ja mõtete eest.
Kaido Ole võrdles inimest sibulaga ning arutles, mis jääb inimesest järele, kui hakata temalt erinevaid sotsiaalseid rolle justnagu sibulakihte maha koorima. Kas inimesel on piisavalt sisu ja mina-tugevust ka siis, kui ta kaotab töö või mõne lähedase? Sellele minale tugeva vundamendi ladumine ongi kasvatuse ja hariduse roll.
Tallinna Reaalkooli õppealajuhataja ja keemiaõpetaja Martin Saar pidas hiilgava kõne, milles rehabiliteeris viimase aja haridusdiskursuses teenimatult põlu alla sattunud faktiteadmised, väites, et ilma täpsete ja sügavate teadmisteta kultiveeritakse pooltõdesid ning libateadust. Ohu märgina võib tõlgendada praeguse aja anti-intellektuaalseid hoiakuid, kus eksperte enam ei usuta ja igaühel on õigus kuulutada oma tõde ilma mingi vajaduseta fakte kontrollida. Samuti viitas ta õpetajate ühele enim tajutud probleemile: igasugu bürokraatliku aruandluse kontrollimatule kasvule. Selle asemel, et suunata energia laste tõhusaks arendamiseks, kulub õpetaja aeg detailsete õpieesmärkide, ainete lõimingu ning üldpädevuslike seoste peensusteni lahti kirjutamisele enne ja pärast tunde. Nõnda saavad õpetajatest üha paremad sõnasepad ja üha osavamad aruandjad, aga kas ka paremad õpetajad? Kuidas teha nii, et õpetaja saaks pühenduda rahulikult õppetööle ja õpilastega suhtlemisele ega kulutaks liialt energiat paberitööle, see on praegu võtmeküsimus hariduspoliitika kujundajatele.
Kolmepäevane kongress, mis algas Tallinnas, kolis teiseks päevaks Viljandisse ja siis jälle tagasi Tallinna, võttis korraldajatelt palju, jättis aga hea ja mõnusa tunde: ikkagi ära tegime! See sisendab lootust, et suured asjad on Eestis jätkuvalt võimalikud, kui on vaid piisavalt tahtmist, kannatlikkust ning koostööd.
Kogu üritust võib pidada täielikult kodanikualgatuseks, milleks nii korraldajad kui esinejad panustasid vabatahtlikkuse alusel ilma mingit tasu saamata. Tähtis roll oli ka toetajatel ja sponsoritel – aitäh Tallinna Kultuuriamet, Hasartmängumaksu Nõukogu, Viljandi linn, ajaleht Sakala, Viljandi Gümnaasium, Tea kirjastus, Delfi, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, TÜVKA videostuudio ja HG Kurre bussid!