Tallinna Ülikool praegusel kujul loodi aastal 2005 ning ma olen saanud uue institutsiooni kujundamisel aktiivselt kaasa lüüa.

Kui arvestada asutusi, millest ülikool moodustus, olen seotud sellega märksa varem kui algas mu tööleping. Kõige rohkem on mulle andnud Eesti Humanitaarinstituut (EHI), kus alustasin õpinguid 30 aastat tagasi, kaitsesin oma esimesed kraadid ja kus sündisid olulised eluvalikud. Mu juhendaja saatis mind valmiva bakalaureusetööga rahvusvahelisele konverentsile ja see kogemus sai otsustavaks, et üldse hakkasin akadeemilist karjääri kaaluma. 

Hoogu tuli juurde, kui bakalaureusetöö klubikultuurist sai akadeemilises mõttes kõrge hinnangu ja samal ajal lugesid internetis olevat tööd ka paljud noored. Kuna sel ajal tundus idee teha oma lõputöö pidutsemisest väga originaalne, sain isegi mõningaid fännide kirju….. Mainin ka, et EHI bakalaureusetöö oli tavaliselt sajaleheküljeline – mitmetel juhtudel ka mahukam – põhjalik uurimustöö.

Tallinna Ülikool on minult saanud aga tohutus koguses aega ja energiat! Paarkümmend juhendatud magistrit/doktorit, kümmekond toimetatud kogumikku, üle viiekümne teadusartikli ning miljon eurot teadusraha minu juhitud projektidest.
Rahvusvahelistes projektides töötamine, konverentside korraldamine ja juhtkomiteedes osalemine on toonud kolleege ja sõpru üle maailma. Mul on vedanud ka juhendatud õpilastega, kes valdavalt on värvikad isiksused ning kelle seas on ka andekamaid kui mina…

Ajal, mil tegin oma doktoritööd Helsingi Ülikoolis ja olin semestri ka Genti Ülikoolis, oli vahe Tallinna Ülikooli (eelkäijatega) märgatav. Nüüdseks on see radikaalselt muutunud ja julgelt võib rääkida rahvusvahelisel tasemel ülikoolist. Nagu teada, on TLÜs mitu ERC granti, mida loetakse teaduse tipptasemeks. Rahvusvahelistes projektides on aktiivselt osaletud juba kümmekond aastat. Eriti Ida-Euroopa kontekstis on Eesti teadlased tuntud oma edu poolest Euroopa projektide rahastamisel.

Teaduses üldisemalt tooksin ehk esile kaks trendi. Kuigi väikses EHI koolkonnas, kust tulen mina, väärtustati kvalitatiivset lähenemist ja tähendustele keskendumist juba ammu, ei olnud selline metodoloogiline lähenemine Eesti sotsiaalteadlaste seas kuigi juurdunud. Näiteks kolleeg, kelle uurimused keskendusid traditsiooniliselt kvantitatiivsele analüüsile, jagas mulle (siiralt ja solvamissoovita) komplimente: „See on nii tohutult huvitav, millega Sina tegeled! Ja nii sarnane teadusega!“ 

Nüüdseks on kvalitatiivsete meetodite kasutamine muutunud (näiteks europrojektides) pea kohustuslikuks ning sellega püüab tegeleda suur osa sotsiaalteadlasi. 
Samuti peeti 20 aastat tagasi tihti väheoluliseks teadusevälist panustamist. Mõni vanem sotsiaalteadlane suhtus sõnavõttudesse meedias üleoleva kriitikaga, pidades seda pealiskaudsuseks. Tänaseks on kordades olulisemaks muutunud teadustulemuste rakendatavus ja kommunikatiivsus. Lisaks teadusartiklite kirjutamisele oodatakse teadlaselt ka poliitika mõjutamist ning avalikku diskussiooni panustamist.