Kuidas on sinu arvates Tallinna Ülikool 40 aasta jooksul muutunud?

40 aastat on pikk aeg ja võib vist öelda, et muutunud on kõik, nii sisult kui vormilt. Võtame kasvõi inglise keele õppematerjalid 1980-ndate teises pooles ja praegu. Vahe on mäekõrgune.

Mis on sind siin ülikoolis hoidnud? 

Mulle on alati meeldinud ülikoolis töötada. Töö on olnud huvitav, vaheldusrikas ja oma eriala piires piisavalt arenemisvõimalusi pakkuv. Sellises keskkonnas ei ole võimalik rutiini langeda. Alati on olnud võimalus proovida midagi uut ja huvitavat. Mulle sobib pigem see, kui saan millessegi süveneda, kui et suuri kannapööredeid teha.

Mis on aastate jooksul olnud sinu karjääri teel suurimad väljakutsed?

Võib-olla muudatustega kohanemine ja see, et kuna olen pigem introvert, oli vähemalt algusaastatel suureks väljakutseks auditooriumi ees esinemine.

Aga suurimad õnnestumised?

Kõige rohkem rõõmustab ikkagi positiivne tagasiside. Kui mõni üliõpilane peale kursuse lõppu kirjutab või ütleb mõne hea sõna. Mulle on aastatega minu töö järjest rohkem meeldima hakanud ja arvan, et teen seda praegu paremini kui algaja noore õppejõuna aastaid tagasi.

Eesti raamat 500  raamatuaasta raames, palun soovita kolleegidele üht head eestikeelset raamatut.

Üldiselt mulle väga meeldivad eluloolised raamatud, kuid hiljuti lugesin kolleegi soovitatud “Lilledele värsket vett” (autor Valerie Perrin) ja jäin väga rahule. Aga raamat, mida minu arvates kõik võiksid kunagi lugeda, on Lucy Jones`i “Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust.” Paneb mõtlema.