Daniele Monticelli- 25 aastat Tallinna Ülikoolis
Jaanuaris täitus humanitaarteaduste instituudi professoril Daniele Monticellil 25 aastat Tallinna Ülikoolis. Uurisime värskelt juubilarilt, kuidas on elu ülikoolis aastate jooksul muutunud.

Kuidas on sinu arvates Tallinna Ülikool tööl oldud aastate jooksul muutunud?
Õppejõu tööd alustasin tegelikult TLÜ eelkäijast Eesti Humanitaarinstituudist (EHI). Milano ülikooli värske magistrina, pakus mulle EHI hästi vaba ja inspireerivat intellektuaalset keskkonda ja see motiveeris mind otsustavalt akadeemilist karjääri jätkama. Keskne EHI põhimõte oli tõeline akadeemiline vabadus – üliõpilased said oma õppekava ilma eriliste piirangutega ise kujundada ja õppejõud sisustasid oma kursusi lähtudes oma teaduslikest huvidest ja nende jaoks aktuaalsetest küsimustest. Tegemist oli aga humanitaarteaduste eraülikooliga (täielik oksüümoron!) ja mõistagi muutus mingil hetkel väga raskeks loomingulist kaost finantsilise jätkusuutlikkusega klapitada.
TLÜ loomine ja ühinemine Pedagoogika Ülikooliga tähendas meie jaoks väga suurt muutust, töötasime nüüd riiklikus ülikoolis, mille töökultuur oli kujunenud enamasti Nõukogude ajal, sellal kui EHI kasvas välja 1980ndate lõpu dissidentlikest meeleoludest. Samas pakkus TLÜ loomine meile suuremat stabiilsust nii palgas kui ka õppe- ja teadusvahendites. Tänaseks mõistame asju ülikoolis vaatamata eelnevast kogemusest sarnasemalt, kuid töökultuur on vist siiski erinevates ülikooli üksustes ja koosseisudes erinev. Ma ise olen endale loonud sellise tööfilosoofia: otsi inimesi, kes vaimustuvad headest ja hulludest ideedest ja asuvad kohe mõtlema, kuidas neid ellu viia ning hoia eemale nendest, kes selle peal avavad kohe eeskirju ja otsivad sealt kõiki võimalikke takistusi. Hästi positiivse arenguna, tooksin välja meie teadusmahtude suure kasvu, sellega võiksid nüüd kaasneda kommunikatsioonikampaaniad ülikooli kuvandi muutmiseks.
Milline näeb välja su praegune tööpäev? Milline on lemmik osa päevast?
Päevad pole vennad, kuid üldjuhul jaguneb mu tööpäev lugemise, kirjutamise, õpetamise, juhendamise ja igasuguste arendus- ja administratiivtegevuste (koosolekud, jne) vahel. Ka suhtlemine ja koostöö väliskolleegidega, populariseerimise ja teadmussiirdega seotud tegevused võtavad oma aja. Mu lemmik tööpäeva osa on alati see, kui ma saan mitu tundi järjest ilma katkestuseta teadustööga tegeleda. Armastan ka väga seminarides üliõpilastega arutada. Administreerimiseta elaksin ikka hästi, ilmselt paremini, kuid samas on mul oluline osaleda otsustusprotsessides.
Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?
Ikka kõigepealt ebameeldivatest – projektitaotluste läbikukkumisest, negatiivsest artikli retsensioonist, tülist kolleegiga, jne. Samas ma ei lakka rõõmustamast, et ma ülikoolis töötan. Kohtuda iga päev säravate, energiliste ja õpihimuliste noorte inimestega on privileeg, mis paneb, arvan, paljuski ka oma elule teismoodi vaatama. Teiselt poolt tekitab minus noorte vaimne valu ja võitluse pealtnägemine alati kurba samastumise tunnet, arvan, et aastatega olen õppinud paremini tudengeid ja kolleege toetama. Ma ei mõista üldse “noored on hukas” tüüpi diskursust ja üldse ei armasta seda lõputut kurtmist, mis vahel ülikooli töötajad iseloomustab. Üks asi, mida ma juba teadsin, kuid kogemus on kinnitanud, on see, et kui asjad on valesti, keerame varrukad ülesse ja hakkame tegutsema, selleks, et neid muuta – siin ülikoolis on ju võimalik kõikidel kellel on vähematki initsiatiivi ja tahtmist osaleda aruteludes, otsustusprotsessides ja ka võitluses kui vaja (nt ametiühingu kaudu).
Millisena näed teaduse käekäiku tulevikus?
Ma ei ole selgeltnägija, kuid humanitaaria mätta otsast näen kahte suuremat võimalust – kas jätkub praegune teaduse rahastamise projektipõhine mudel, mis järjest rohkem nõuab teadlastelt koheselt rakendatavat ja rahaks konverteeritatavat teadmiste loomist, või hakkavad rahastajad pöörama rohkem tähelepanu nii baas- kui rakendusteaduste stabiilsemale toetamisele. Eriti maksumaksja raha peaks minema teadustööle, mis tõstatab küsimusi, mõtestab probleeme ja töötab välja lahendusi, mis teenivad meie ühiskondlikku ühishüve selmet toota jõukatele korporatsioonidele veel suuremat tulu. Üks väga oluline küsimus on selles mõttes minu jaoks, kuidas muuta teadusuuringute kaudu loodud teadmised tervele inimkonnale võrdselt kättesaadavaks. Hetkel on selles osas hästi suur ebavõrdsus ligipääsu võimalustes teaduskirjanduse andmebaasidele, ka seetõttu, et autoriõiguste varjus on teaduspublikatsioonid tegelikult hakkanud teenima suurte akadeemilise kirjastamise kontsernidele kopsakat tulu. Nii, et ligipääs teadmistele sõltub suuresti sellest, mis maailmaosas sa elad ja mis ülikoolis õpid või töötad.
Millest unistad?
Praegu vastaksin nagu kunagiste missivõitluste kandidaadid: maailmarahu!
Mõeldes aga spetsiifilisemalt ülikoolidele, unistan vast hästi haritud, laia silmaringi, iseseisva ja kriitilise mõtlemisvõimega ning julgest noorpõlvkonnast, kes suudaks mõtestada globaalseid ja teadmispõhiseid lahendusi inimkonna probleemidele ja ka viise kuidas neid ellu viia. Meie põlvkond on eelistanud sellest kõigest hästi palju rääkida, kuid suhteliselt vähe teha ning maailm on seetõttu liikunud sellel rindel viimastel aastatel päris mitu sammu tagasi.
Eestikeelse raamatuaasta puhul, palun soovita kolleegidele mõnd raamatut
Mulle on siiamaani väga südamelähedane Oskar Lutsu “Kevade”, kuna see oli esimene raamat mida ma kunagi eesti keeles lugesin.
Kuna mult küsitakse aga sageli, mida võiks eesti keeles Itaaliast lugeda, soovitan kolleegidele ja üliõpilastele paar aastat tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud itaalia kirjaniku ja kunstniku Carlo Levi “Kristus jäi pidama Ebolis” (tlk Heete Sahkai). Tegemist on Torinost Basilicatasse pagendatud antifašisti väga isiklik ja läbielatud kirjeldus väikesest Lõuna-Itaalia külast ja selle elanikest 1930ndatel keskel. Lisaks Itaalia huvilistele, võiks raamat pakkuda huvi ka meie etnograafidele, antropoloogidele, kultuurigeograafidele, ajaloolastele, sotsioloogidele.