Miks koerasport?

Koeraspordi alla mahub palju erinevaid tegevusi, mida saab oma koeraga koos teha. Kui koera võtsin, siis otsustasin, et teen kõike temaga seonduvat teadlikumalt, sinna alla käis nii kutsikakool, trenn kui ka sport. Juba siis jäi mulle silma üks koeraspordiala – agiilsus ehk agility. Olin näinud videoid, kus koerad hüppavad tõkkeid ja jooksevad tunnelitesse. Agility on füüsiliselt nõudlik, nii et kutsikatega alustatakse rahulikumalt, arendades üldfüüsist ja kontakti. Olen nüüd kaks aastat trennis käinud, veel ei võistle, aga ambitsioonid on olemas. Mind huvitab, kuidas mina ja mu koer pingelises olukorras koos toimime.

Kuidas koerte treenimine välja näeb – kui oluline on psühholoogiline pool ja koostöö?

Meie treener alustas kõige olulisemast – kontaktist koera ja inimese vahel. Alustasimegi kontaktivõtu harjutamisest igapäevaolukordades. See on loonud tugeva sideme – mu koer hoiab mind alati silmas, ka metsas. Kui kontakt on olemas, saab hakata tegelema füüsilise poolega.

Võistlustel on aga pinge sarnane mis tahes spordile: kui sina närveerid, tunneb koer seda ja muutub rahutuks. Koerad loevad inimese kehakeelt ja isegi lõhnu – stressihormoonid annavad neile märku, et midagi on valesti.

Kas koeraga saab treenida vaid üks inimene?

Pigem küll. Ma arvestasin sellega, sest mina tahtsin temaga sporti teha. Käime kord nädalas hallis trennis, kus on rajad ja treener. Lisaks teen iga päev väikseid harjutusi – praegu treenime näiteks hüppekõrgust. Sport ise on täpne ja kiire: võistlusel on rajad, kohtunikud ja ajapiirid. Enne starti peab rada õppima, sest jooksu ajal ei ole aega numbreid lugeda. See on ka mulle suurepärane ajutrenn, kogu aeg peab mõtlema, kus mina olen, mida mu keha teeb ja kuidas koer reageerib.

Kas valisid koeratõu selle järgi, et ta sobiks sellesse spordialasse?

Natuke küll. Enamik tipptegijaid on borderkollid, aga mina valisin puudli – ta on kiire ja painduv. 

Mainisid, et teete veel üht spordiala, ninatööd?

Jah, see on nagu teistpidi ala. Siis ma naerangi, et agility on minu hobi, mida koer teeb hea meelega kaasa. Ja siis see teine, mida teeme, ninatöö see on nagu tema hobi ja mina teen kaasa. Agilitys ütlen mina koerale, mida teha; ninatöös on tema juht. See on põnev, sest õpetad koera lõhnaallikat otsima. Alguses kasutatakse kaneeli, hiljem ka teisi lõhnu. Koer peab lõhna leidma ja seda markeerima – sina loed tema kehakeelt ja ütled, millal otsing lõppes. Eestis toimuvad ka võistlused. Käime kord nädalas trennis ja oleme üsna edukad, see on vist tõesti mu koera lemmikhobi. Ta saab aru, kui lähme ninatöö trenni – elevus on tohutu.

Oled maininud ka muid lõhnatöid – näiteks inimeste otsimist?

Jah, see on mantrailing ehk inimese lõhna järgi otsimine. Põhimõte on sama, mis pääste- või politseikoertel – koer saab lõhnaeseme ja otsib selle järgi kadunud inimese. See nõuab suurt koostööd ja täpsust, sest koer saab lõhna tuule järgi ja omanik peab oskama teda õigel hetkel toetada, mitte segada. Seda tehakse ka Eestis Päästekoerte Ühingu juures.

Kas koerad on õppimisvõimelised ka vanemas eas?

On küll. Ütlus „vana koer uusi trikke ei õpi“ on pigem inimeste kannatamatuse kohta. Tuleb lihtsalt leida viis, kuidas pakkuda koerale uut tegevust, mis on talle huvitav. Koeratreeningus näen palju paralleele inimeste õpetamisega – kuidas motiveerida, selgitada ja luua arusaam, mitte lihtsalt öelda „nii on“. See on väga õpetlik kogemus ka mu enda töö jaoks.

Täpselt, see on ju õppimiskeskne lähenemine – inimene ja õpetaja õpivad teineteiselt.

Just. Koeraga tegutsedes õpid olema kannatlik, looma motivatsiooni ja lõpetama õigel ajal, et säiliks rõõm. Sama põhimõte kehtib ka üliõpilaste puhul – ei tohi üle pingutada ega sundida, vaid leida viis, kuidas õppimine muutub tähenduslikuks.

Kas koeraspordist on saanud sinu viis tööst välja lülituda?

Absoluutselt. Kui trennis oled, ei mõtle millelegi muule. Agility on nii intensiivne, et sa lihtsalt ei saa mõelda tööasjadele. See on korraga füüsiline ja vaimne puhkus – ja koer naudib seda sama palju kui mina.